vajuma, sammus Elli poisile järele, et ei kaoks silmist see viimne liikuv punkt. Aga jõudnud põllupeenrale, ta ärkas äkki nagu unest ja jäi seisma. Kuhu ta ikka pidi minema? Kui kaugele? Ei, ta pöördus aiaaugu juurde tagasi. Parajasti kummardus ta pugema, kui kuulis aknalt ema hüüdvat häält. Elli astus sirelipõõsa varjust välja ja ütles:
„Ma olen siin, ema.“
„Ma juba kartsin, et jooksid, hull loom, talle järele,“ rääkis ema, hääles ikka veel kerge värin.
„See olekski ehk ainuke õige olnd,“ vastas Elli.
„Rumal laps, mis sina küll oled,“ sõitles teda Maret. „Et sinule ka niisuke mees ristiks kaela pidi tulema! Veel täna öösel, kui ta sinu aknast välja kargas, on ta Orule läind.“
„See on vale!“ hüüdis Elli. „Kes seda ütleb? Muidugi Tiina?“
„Ei, kallis laps, sinu oma vend,“ ütles Maret.
„Oskar valetab,“ hüüdis Elli. „Oskar on Oti peale kade, sellepärast.“
„Miks ta siis tema peale peaks kade olema?“ küsis ema.
„Ott meeldis Tiinale rohkem kui Oskar, see on kõik,“ seletas Elli. „See oli algusest saadik nõnda ja sellepärast ei võinud Oskar teda kannatada. Ta näris ja noris Oti kallal seni, kui sai ta minema, et Tiina jääks ainult temale.“
„Kuidas sellega on, seda ma ei tea,“ rääkis Maret, „aga et Ott täna öösel Orul käis, seda ma usun. Oskar on ju isegi seda kuulnud, mis Juuli lahkudes Otile hüüdnud.“
Nüüd kadus Elli palgeilt äkki jume ja värisevail huulil küsis ta:
„Mis siis?“
