„Armastand ja petnud, nagu ikka,“ ütles Ott.
„Ott, kallis, ma ei ole sind petnud,“ rääkis tüdruk paluvalt.
„Seda räägi mõnele lollimale,“ vastas poiss. „Et sina või sinu ema Oru pärimisasjust midagi poleks teadnud, kui iga teine inimene sellest võib nagu lõoke laulda, seda ei suuda mind keegi uskuma panna.“
„Armas poiss, see asi on teisiti, kui sina arvad,“ seletas Juuli. „Vanaisa on ju küll ammugi Oru õigest pärijast rääkind, aga meie pole seda keegi tõsiselt võtnud. Koht on testamendi järele minu isa oma ja meie arvasime kõik, et nõnda see jääbki, sest rääkigu vanaisa, mis ta räägib, ega ta testamenti ometi muutma hakka.“
„Vanaisa on meie Tiinal kosjas käind, tahab teda Eedile naiseks,“ ütles Ott.
„Siis hakkab ta küll varsti surema või läheb lolliks!“ hüüdis Juuli. „Aga mina kuulen seda esimest korda.“
„Meil räägitakse sellest juba ammugi,“ ütles poiss.
„Ja miks sa siis minu eest seda varjasid?“ küsis tüdruk.
„Kas sa minule ütlesid, et vanaisa räägib õigest Oru pärijast?“ küsis poiss vastu. „Kas ütles seda sinu ema või sinu isa? See pakkus mulle poolt Oru kohta ja mina loll hakkasin õnge.“
„Jumal, jumal, kuidas sa küll räägid!“ hüüdis Juuli ja hakkas uue hooga nutma. „Nagu poleks mina sulle mitte kui midagi!“
„Jäta ükskord oma karjumine,“ sõitles poiss kärsitult. „Iseenesestki mõista, et ma poole Oru pärast siia aita poleks tükkind, seda tegin ma muidugi sinu pärast, aga kui mulle poolt kohta poleks ette valetatud, siis võib-olla poleks ma kunagi tulnd ja sul poleks olnd tarvis nüüd nutta.
