„Issand, halasta! ma ei saa sinu sõnadest midagi aru,“ lausus Juuli viimaks. „Mis on siin teie Tiinaga tegemist?“
„Muidugi, kust sina seda tead!“ venitas poiss pilkavalt. „Sina pole ju kunagi seda kuulnud, et teie poiss Tiinale soos kallale tikkunud ja teda vägistada tahtnud.“
„Seda küll, aga…“
„Aga mis siis veel?!“ hüüdis Ott vihaselt. „Mis me jaburdame siin! Kui poiss oleks saand Tiina kätte, siis oleks Tiinal võind sündida poeg, ning kui sel oleks olnd rohkem aru kui isal, siis oleks sellest saand Oru peremees ja Tiinast Oru peremehe ema, see on kõik, ning sinul ja ühes sinuga ka minul oleks olnd ainuke tee: võta oma kott ja kepp ning mine Vargamäelt alla. Muidugi, lollus on sellest sulle rääkida, sest sina ise tead seda kõike paremini.“
„Usu, kallis Ott, ma kuulen seda praegu esimest korda,“ kinnitas Juuli ja kobas kätega poisi järele, kes istus sängijalutsis. Aga see ei tahtnud praegu, et tüdruk teda puutuks, ta tõrjus kärsitult kobavad käed tagasi, öeldes:
„Anna mulle rahu, ära kisu mind!“
Juuli hakkas pimedas aidas suure häälega nutma, nii et seda oleks võinud igaüks kuulda, kes oleks korrakski seisatanud aidaukse taga või seina ääres. Ott ei teinud tüdruku vaigistamiseks midagi, nagu ei puutukski see temasse.
„Nüüd on su süda muidugi täis, et ma lapse saan,“ nuuksus Juuli lõpuks.
„Ei, mul on isegi hea meel, et see nõnda on,“ vastas Ott. „Nüüd on vorst vorsti vastu,“
„Issand jumal!“ hüüdis tüdruk ja ajas end padjalt üles. „Ma pole sulle ju midagi teind, olen sind ainult armastand.“
