Üks asi on, kas lähed palja tüdruku pärast, ning hoopis teine asi, kas sel tüdrukul on midagi. Ja teie kõik valetasite mulle kogu aeg, et sul on osa Oru kohast, aga sul pole temast mingit osa.“
„Eks sa siis ometi kuula, mis ma sulle räägin,“ seletas tüdruk, „vanaisa ei muuda kunagi testamenti, tema lärmab muidu niisama ja nõnda on mul osa Oru kohast.“
„Nüüd ma sind enam ei usu,“ vastas poiss. „Sa oled mind kogu aeg ninapidi vedand ja tahad edasi vedada. Minule kas antakse kindlustus, mis mul loota, või ma tean, mis mul teha.“
„Mis kindlustust sa siis tahad?“ küsis Juuli peaaegu asjalikult, sest ta jõudis otsusele, et poisi tundmusi pole võimalik millegagi mõjustada.
„Tahan kindlustust, et kui mina siia jään, kas me siis saame oma maja, kopli ja karjamaa taha väljaotsa,“ vastas poiss. „Tahan kindlustust selles, mis mulle algusest peale lubatud.“
„Ja kui ma seda kindlustust sulle ei saa, mis siis?“ küsis Juuli.
„Eks siis näe, mis siis,“ vastas poiss peaaegu ükskõikselt. Tema toon ärritas tüdrukut palju enam kui tema jõhkrad sõnad. Poisi jõhkrusest tüdruk sai aru, sest see tuli vihast, mis teatud määral põhjendatud, aga tema ükskõiksusel polnud vabandust, vähemalt tüdruku arvates mitte. Sellepärast ütles ta:
„Tead, mis mõttele mina tulen, kui ma sind kuulan: sina tegid meelega nõnda, et ma lapse saan. Sa tegid seda selleks, et poolt kohta välja pressida!“
Juuli oli seda selleks rääkinud, et poissi valusalt riivata, aga tema katse nurjus täiesti, sest poiss vastas ilma pikemata:
