Pealegi, Mäe Elli on ju alles laps, mis temaga jännata, täiel mehel peab olema midagi tublimat, muidu ei tule elust midagi välja. Sellepärast pidagu Ott õieti ja hästi aru, enne kui ta hakkab oma elujärjega aru pidama. Seda Karla ei räägi ei omakasu ega viha pärast naabermehe vastu, sest praegu, jumal tänatud, polegi Vargamäel mingit viha. Igaüks elab rahulikult omas majas ja omal krundil. Sass on muidugi kade, et Karlal mõlemad jalad terved, temal aga teine vigane, aga kes võib sinna midagi parata. Selle eest Karlal jälle poiss tohmakas, nii et ühte metsa lõpuks mõlemad. Mis puutub omakasusse, siis mis omakasu võiks Karlal siin olla. Ega siis Ott ole ometi mõni suur ja kuulus „vahmiil“, nii et Karla tahaks selle oma vahmiiliga kokku panna. Oti vahmiil pole Oru Karla vahmiili kõrval mitte kui midagi. Ja tütred polla Karlal ka vanad, et peaks nende pärast muretsema. Ehk kuigi nad oleks juba nii-öelda üle võsade, siis Oru oma metsaga tasub ilusasti kõik. Sellepärast räägib Karla ainult õpetuseks, sest Ott on alles noor ja ei tunne nooti. Muidugi, Ott meeldib Karlale, Ott meeldiks isegi tema tütardele, seda ka, aga see ei puutu ülepea asjasse, sest see on hoopis teine number.
Nõnda oli Oru Karla Otile õlleklaasi juures hambasse puhunud ja seda mitte sellepärast, et tal oleks oma tütarde mehelepanemisega häda, et ta oleks teadnud Mäe Elli südameasju või et Ott temale kui mees sedavõrd oleks meeldinud, et pole muud, kui hakka aga teist esimesel parajal silmapilgul koduväiks sobitama — ei, mitte midagi selletaolist. Oru Karla ainsaks eesmärgiks oli katsuda Otti „köntjalalt“ üle lüüa. Õieti poleks see ka ülelöömine olnud, sest Karlal polnud Otti kui töömeest põrmugi tarvis. Karla pärast võis Ott Mäel teenida kas või oma surma laupäevani, aga kui tal oli vaba silmapilk, siis pidi ta kas salaja või
