või makstagu teisele tema osa välja. Ja küllap Elli sellegi ütlemiseks mahti leiab, pidagu isa, ema ja Oskar teda niipalju silmas kui iganes soovivad.
Aga Oti süda polnud nii lihtis ja kindel kui Ellil. Tema süda ei saanudki nii kindel olla, sest tema polnud kogu oma eluajal miskit nii kindlat näinud, kui oli Vargamäe, kus Elli kasvanud ja kasvades oma südant kindlustanud. Oti süda oli kohanenud esiteks oma vanemate vahelduva elujärjega, mis läks maalt linna ja linnast uuesti maale, ja pärast seadis ta end iseoma eluvõimaluste kohaselt, mis olid aprilliilmana muutlikud. See ehk oligi peapõhjus, miks ta võttis õlleklaasi juures kuulda Oru Karla kavalat kõnet tema tütardest, kes pärivad ükskord koha, sest poisist polla loota peremeest. Mäel, seal olevat teine asi, seal saab peremeheks Oskar, ja lollus oleks loota, et Sass hakkaks kohta kaheks jagama, sest selleks pole kogu Mäe krunt kõlvulinegi. Hoopis teine lugu on Oruga, see kõlbab ühele ja kõlbab ka kahele, kõlbab igapidi ja iga moodi, niisuke hea koht on Oru. Aga Mäe ei passi ühelegi hästi, sest kui see peaks hakkama teisele tema osa välja maksma, siis läheb koht haamri alla, teist ei ole. Mäel pole millestki seda hulka raha võtta, mis Oskar peaks Ellile välja maksma, kui „rehnutti“ õieti pidada. Ja sellepärast võib igaüks isegi mõista, mis lõpuks tuleb: Oskar saab prae ja väimees lakkugu panni. Muidugi, päris ilma ta ei jää, seda mitte, sest see on ju iseenesestki mõista, et tütar peab ka midagi saama, mis ta aga saab ja kuipalju see on, seda teab vanapergel ise. Sest Ott võib isegi arvata, et kui Oru Karlal oleks niisuke poeg kui Mäe Sassil, siis tema ei annaks oma väimeespoegadele Oru-prae pannigi limpsida, eluilmaski mitte. Ja samuti teeb ka Mäe Sass, lubagu ta alguses ükskõik kui palju.
