avalikult Orule tulema, et seda siin veeta, nii et kõik näeksid, kuidas Mäe suiline kipub ummisjalu Orule, sest seal on parem, lõbusam ja huvitavam, seal on üldse hoopis teine olemine, seda peavad kõik nägema, sellest aru saama ja rääkima, mitte ainult Vargamäel, vaid ka Hundipalul, Ämmasool, Sooväljal, Kassiarul, isegi vallamajas ja kiriku juures. Et seda eesmärki saavutada, selleks Karla laskiski mängu Oru koha ja ka oma kenad ja karsked tütred, kes olid endast heas lugupidamises ja ei mõtelnudki iga juhusliku tööpoisiga hakata kosjaasju sobitama. Sellepärast võiski isa neid söödaks välja heita, olles kindel, et midagi soovimatut ei sünni.
Kuid seekord tabas saatuse käsi niihästi isa kui ka tütreid. Isa ootuse ja tahte vastu Ott hakkas tüdrukutele esimesest silmapilgust kohe meeldima, sest ta oskas ajada „peenemat“ juttu ning oli üldse „lofka“ poiss, millist oli Vargamäel harva nähtud. Ei jõutud õieti ümber vaadata, kui õed olid Oti pärast teineteise peale juba kadedad, ainult kahe-kolmeteistkümnene Olga ei saanud millestki aru ja imestus, miks küll Juuli ja Helene äkki nii vaenlikuks muutunud. Aga seegi ei kestnud kuigi kaua, sest Ott tegi peagi lõpliku valiku, jäädes Juulile peatuma. Ja kuna kodus midagi polnud peale hakata, sest Elli magas tagakambris ja Tiina järele valvas Oskar, siis seadis Ott oma sammud peagi Oru poole, kus leidis lõpuks vastuvõtmist. Aga need asjad sündisid juba Karla selja taga; emalgi polnud alguses millestki aimu, sest tüdrukud magasid kahekesi aidas ja hoidusid ustavalt kokku. Muidugi, ema silma ei jõutud kuigi kaua petta, aga kui pettus avalikuks tuli, oli juba nii hilja, et ta oleks võinud parem hoopis avastamata jäädagi.
Nõnda oli Orul. Mäel kujunes asi pisut teisiti. Seal
