„Seda ütlete muidugi sellepärast, et ma hulgus olen, eks?“
„Just sellepärast,“ kinnitas Elli, „sest ega keegi sunni teid hulkuma.“
„Aga mis ma siis peaks teie arvates tegema?“ küsis poiss.
„Seda peate ise paremini teadma kui mina,“ vastas Elli; ja kui poiss sellele kohe ei vastanud, vaid vaikides aru pidas, küsis tüdruk: „Kui te oleks siin või kusagil mujal peremeheks, nii et elaks oma kodus, ega te siiski vist oma hulkumist jätaks?“
„Noh, ei tea öelda, ehk jätaks, kui oleks noor naine ja muud niisugused asjad,“ ütles poiss.
„Mõtle, kui lahke!“ hüüdis Elli pilkavalt. „Võib-olla, et jätaks!“
„Jätaks vist kindlasti,“ ütles poiss. „Aga mul pole ju kodu ega naist, pole midagi.“
Oti sõnus ja hääles kostis nagu nukrus, Elli tundis, et kostis, ja sellepärast ütles ta:
„Teil võiks kõik olla, kui te ainult tahaks.“
Soo, nüüd oli Elli kõik oma südamelt ära ütelnud, nüüd võis ta loovõtmisega põõsa varju pugeda ja seal oma häbi või õnne oodata.
„Tüdruk, selle eest peaks su siinsamas sülle haarama ja ringiratast ära suudlema,“ ütles Ott esimesel parajal silmapilgul tasakesi, aga Elli tundis, et need vaiksed sõnad põletasid teda. Tal oli peaaegu tundmus, nagu olekski ta juba kellegi süles. Vähemalt teadis ta, et kui see sünniks, siis ei jätkuks enam tema häbist sellele vastupanuks.
Nõnda olid siis asjad Elli arvates ühel pool. Ainult see oli veel ütlemata, et nemad on ju Oskariga kahekesi, nii et neile jätkub Vargamäest ilusasti, tehtagu see pooleks
