mahajäetuses ja üksilduses. Ennem tundis poiss end suurena ja vägevana, kelle ümber keerleb kogu nähtav ja tajutav maailm.
Kord sattus ta rääkima püssilaskmisest. Ta näitas nagu uhkustades haavaarmile oma peas ja ütles:
„Näed, Tiina, kuhu läks.“
„See oleks võind sul silma peast ära võtta,“ tähendas tüdruk.
„Ei võtnud ühtigi,“ vastas poiss ja lisas suurustavalt: „Nüüd ma oskan juba paremini lasta. Nüüd ma lasen ka suure püssiga, ja kohe külge.“
„Ega siis alati või külge lasta,“ ütles Tiina.
„Eedi võib alati,“ kinnitas poiss. „Mina võin kõigile külge lasta.“
„See pole viisakas, kui nõnda räägitakse,“ õpetas Tiina. „Inimestele ei või ju külge lasta, inimestele mitte.“
„Eedi võib,“ ajas poiss nagu jonnakalt oma, „Eedi pea on haige, sellepärast võib.“
„Kes sulle seda on öelnd?“ küsis Tiina, tundes südames värinat.
„Teised ütlevad,“ vastas poiss.
„Mis nad ütlevad?“ päris Tiina nagu hirmuga.
„Nad ütlevad, kui krutskid teen: jäta Eedi rahule, temal pole aru. Aga mul on juba aru, ainult nemad ei tea, et mul on juba aru. Keegi ei tea seda, ainult mina ise, mina ja sina nüüd ka, Tiina, sinule ma ütlen. Aga see on saladus, see on meie saladus, Tiina, et mul on juba aru. Teised ei tohi seda teada, sest siis ei või enam krutskid teha, sellepärast.“
„Aga miks sa siis teed krutskid, see pole sugugi viisakas, nõnda ei saa sinust kunagi meest, jäädki poisiks,“ seletas Tiina.
