tahab meheks saada, siis on ta teisepere tüdruku vastu nii viisakas, et ta läheb rukkist ära, läheb eemale, kaugele.“
„Ja huikab,“ ütles poiss.
„Ja huikab ning ootab, kas tüdruk vastu huikab, ainult siis tuleb viisakas poiss lähedale. Nii et Eedi on viisakas ja hakkab ilusasti minema.“
Poiss mõtles natukene, ja tegi siis minekut, jäi aga varsti uuesti seisatama, nagu tuletaks ta midagi meelde.
„Viisakas poiss ütleb teisepere tüdrukule head päeva, kui ta minema hakkab,“ õpetas Tiina.
Nüüd Eedi pöördus ümber, tõmbas mütsi peast, katsus isegi kraapjalga teha ja ütles:
„Head päeva!“
„Head päeva,“ vastas Tiina. „Ole ikka tüdrukute vastu viisakas, siis saad varsti meheks.“
Nõnda Mäe Tiina õpetas Oru Eedile häid kombeid, kuna ta ise samal ajal laotas kärmesti-kärmesti sõnnikut, sest vilumatuse tõttu ta kartis, et ei jõua tööga küllalt edasi.
See kõnelus ei jäänud neil viimseks, sest poiss oli sellest päevast saadik tüdrukul nagu takjas sabas. Tal nagu polnudki muud ülesannet kui valvata, millal Tiina juhtub kuskil üksi jääma, et siis nagu maa alt tema ette ilmuda. Esiteks pidas ta Tiina antud viisakusreeglist kinni — lähenes alles siis, kui tema huikele vastatud, aga varsti unustas ta selle.
Ei tea, kas see olenes harjumusest või tõelikkusest, aga Tiinale näis, nagu võtaks poiss ruttu aru juurde. Ta teretas juba viisakalt ja jumalagajättu ei unustanud ta enam kunagi. Aga oma rammuga ja muude võimistega armastas ta endiselt kiidelda, nii et Tiina pidi tahes või tahtmata otsusele jõudma, kuivõrd tema oli eksinud poisi abituses,
