„No näed,“ ütles Tiina, „siis õpi viisakust, tüdrukud muidu sind meheks ei tee.“
„Tüdrukud on ilusad,“ kiitis poiss. „Vanaisa ütleb alati: Eedi, vaata, tüdrukud on ilusad.“
„Ega siis kõik tüdrukud ilusad ole,“ vaidles Tiina vastu.
„Sina oled ka ilus, Tiina,“ kinnitas poiss, ja nii hirmus rumal kui see ka oli, aga Tiina tundis ometi, et tal oli seda hea kuulda.
„Kes seda sulle on öelnd?“ küsis ta.
„Teised ütlevad, et teisepere Tiina on ilus tüdruk,“ vastas poiss.
„Kuule, Eedi, ja pea meeles: teisepere Tiina on vana tüdruk, vana tüdruk, vana tüdruk.“
Poiss vahtis hulk aega üksisilmi Tiinat, kuidas see töötas, ja ütles siis:
„Ei, Tiina on ilus tüdruk, Tiina on ilusam kui Juuli ja Helene.“
Nüüd tundis Tiina äkki, et tal jooksid hirmuvärinad millegipärast üle keha. Ta ei lausunud enam sõnagi ega pööranud pilku poisi poole. Nõnda kulus tükk aega. Aga lõpuks ei saanud ta ometi muidu, kui pidi vaatama, kas poiss on kadunud või seisab endiselt. Nähes teda vanal paigal, nagu oleks ta sinna sambaks seatud, ütles Tiina:
„Eedi, pole viisakas nõnda seista, kui teisepere tüdruk sõnnikut laotab.“
„Eedi istub,“ ütles poiss.
„Ei, ka see pole viisakas,“ vastas Tiina. „Peab ära minema, see on viisakas.“
„Eedi vaatab rukkist,“ ütles poiss.
„See pole sugugi viisakas,“ seletas Tiina. „Kui poiss
