kan jällegi inimestele puusärke tegema, kui see on tarvilikum kui Vargamäel kivide lõhkumine. Seda olen ma juba ammugi mõelnd.“
„Aga mis saab siis Ellist?“ küsis Maret. „Misuke mees tuleb teda puusärgitegija juurest otsima?“
„Ah, mis saab Ellist!“ vastas Sass ja jäi mõtlema. Nõnda nad siis mõtlesidki kahekesi ja kumbki ei teadnud õieti, mis peab nende tütrest saama, kui ta pole enam peretütar, kes võiks loota kaasavarana hobuseid, lehmi ja lambaid ning igasugust muud naudi.
Ükskord Maret oli mõtelnud, et tema läheb Vargamäelt kas või putkena paljalt minema, kui aga saaks minema, aga nüüd mõtles ta, nagu oli kord mõtelnud tema ema: mõtles, mida Vargamäe võiks kaasa anda, kui siit minnakse. Mõtles veel rohkemgi. Mõtles, et raske on siit lahkuda ja õnnelik on inimene, kes võib oma elupäevad siin lõpetada. Mõtles oma õde Liisit, kes oli siit läinud kõige suurema „lauluga“ ja kes veel praegu, kus tal oma uues elukohas juba täiskasvanud lapsed, ei saa ilma silmi pühkimata Vargamäelt alla minna. Mõtles ja imestus, kuidas ilmas on kõik kaksipidi ja muutlik, ainult ei saanud kuidagi aru, mis või kes on muutunud, kas inimesed või Vargamäe, või koguni mõlemad.
„Ega need asjad ühe päevaga sünni,“ ütles Sass lõpuks, kui juba küllalt mõeldud. „Läheb ehk kõik niisama üle, noorte inimeste asi.“
„Ei läind meil enestel, miks ta siis meie lastelgi peaks minema,“ vaidles Maret vastu. „Me pole seda tõugu, pole seda verd.“
„Kust meie teame, mis verd see Tiina on,“ ütles Sass.
„Seda halvem, kui ta poisiga muidu liperdama hakkab,“ rääkis Maret. „Aga ei mina usu. Mis siis niisukese
