„Ma ei tea,“ vastas Maret, „näen ainult, et Tiina ei taha kuhugi minna ja et ka meie lapsed seisavad kodus.“
„Sa räägid seda nõnda, nagu oleks see halb, et nad kodus seisavad,“ ütles Sass.
„Halb või hea,“ rääkis Maret, „aga mulle torkas äkki silma, et Oskar ei kipu kuhugi, või kuigi läheb, siis käib nagu tuld toomas. Alguses ei teadnud ma sellest midagi märkida, aga siis hakkas Elli kaebama, et ei saa enam kuhugi, sest Oskar ei taha kaasa minna, ja kuhu see tütarlaps siis ihuüksi…“
„Nii et see asi on siis Oskarist välja läind,“ lausus Sass mõttes.
„Oskarist, Oskarist,“ kordas Maret, „hakkab tüdrukut taga hoidma.“
„Ah nii arvad sina,“ venitas Sass läbi hammaste, nagu läheks tal kõnelemine äkki raskeks.
„Heldene aeg, mis siis muud!“ hüüdis Maret mehele vastu, ja nüüd istusid nad kahekesi tummalt teineteise kõrval, nagu oleks noorte armastus mingi murelik asi.
„Nojah, poiss on ju selles eas,“ rääkis Sass natukese aja pärast, „et pole muud kui las hakkab naist võtma, aga kas naiseks just Tiina peab olema, kellest ükski õieti ei tea, mis ta on ja mis tal on.“
„Ja kuhu nad panna,“ ütles Maret.
„Oleksid uued kambrid valmis, siis…“ mõtles Sass ütelda.
„Ei, vanamees,“ ütles Maret vahele, „uued kambrid ei aita siin midagi. Mina olen Vargamäel kauem eland kui sina ja ei mina ole näind, et siin uued hooned midagi aitaks.“
„Tead, eit, mis mina ütlen: kui tarvis, anname koha noorte kätte ja lähme ise kas või kiriku juurde tagasi. Hak-
