tüdruku arus oleks, kui ta Vargamäe perenaiseks ei tahaks saada. Kõige rohkem seda kardangi, et ta kipub ainult Vargamäe perenaiseks, ei muud midagi. Mul tuleb nagu läbi udu meelde, et minu ema ütles kord, pruuni silmadega inimesi ei või usaldada, nemad on kavalad ja võltsid. Ja Tiinal on pruunid silmad, päris pruunid kohe, ma veel täna vaatasin üsna hoolega. Tead, vanamees, ma olen hakand viimastel päevadel seda tüdrukut tähele panema. Ei mina aru saa, mis loom ta õieti on. Oleks teine nagu alati nukker, aga nii kui teda kõnetad, siis naeratab sulle rõõmsalt vastu. Ja väsimatu on ta, teeb kas või üle jõu, sest paljuke tal siis seda kehakest Vargamäe töö tarvis on. Sellepärast ma arvangi, et kipub perenaiseks, — näitab, et jäksab küll. Ja poiss on tal juba südame peal, seda näen ta silmist. Aga välja temast ei tee, varjab. Tema ei tee kellestki välja, niisuke on ta, aga kui temast välja tehakse, siis on ta nagu sula või. Mõnikord hakkan teist peaaegu kartma, kahetsen, et mis me tast võtsime. Oleks pidand ikka enne Indrekuga rääkima.“
„Sina ajad asja koguni hulluks,“ ütles Sass. „Tüdruk vaikne nagu hiir, aga sina räägid, nagu oleks sul mõni madu majas.“
„Usu, vanamees, just niisuke tundmus on mul vahel,“ kinnitas Maret.
„Eks las ta siis läheb, kui sa nii väga kardad, meil ju kuu kaup,“ rääkis Sass. „Maksa kahe nädala palk ette ja oled tast päeva pealt lahti. Ta ju ise tahtis proovile, noh, nüüd on siis proov läbi, ei muud midagi. Meil on ikkagi tugevamat tööjõudu heinaajaks tarvis, see on kõik.“
Aga Maret ei võinud ka sellega leppida. Sest mis ütleks Indrek, kui nad nõnda talitavad, ja mis teeks Oskar,
