külmetate end ära, kevadine maa on salakaval oma kirsiga. Siiski, pidage, ma teen teile istme.“
Nende sõnadega Indrek ronis kraavist välja, läks kasepõõsa juurde, painutas mõned parajad puud kõverasse ja ütles siis tüdrukule:
„Soo, tulge istuge siia peale. Aga hoidke, et te maha ei kuku, sest nad võivad teil alt ära lipsata. Muidu on see praegu kõige parem iste soos, pole ussi ega külma karta ja vedrutab veel pealegi.“
Nõnda siis Tiina seadiski enda kõverdatud kaskedele istuma, mida kattis juba õrnpehmelt kahisev lehestik. Aga kui ta tundis end oma istmel liiga ebakindlana, õpetas Indrek:
„Võtke teise käega sirgetest kaskedest kinni.“
„Jah, härra,“ vastas tüdruk, aga ta teostas õpetuse nii oskamatult, et iste lipsas tal alt minema. Vähe puudus, siis oleks ta end porist leidnud. „Ma seisan parem püsti,“ ütles ta, „muidu saan viimaks märjaks.“
„No kuulge,“ ütles Indrek, „milleks püsti seista, kui niisuke tore iste olemas, ainult temaga peab pisut harjuma.“ Ja ta painutas kased uuesti kõverasse, laskis tüdruku neile peale istuda ja andis talle siis ühe sirge kase pihku. „Nii,“ ütles ta. „On nüüd hea? Natukese aja pärast muutub iste palju rahulikumaks, kased harjuvad oma seisukorraga. Siis võite tasapisi kiikudagi.“
„Kas nad katki ei lähe?“ küsis Tiina.
„Pole karta,“ vastas Indrek, „need on sookased.“ Ning nüüd painutas ta teisest põõsast ka iseenda tarvis mõned kased istmeks.
„Küll on siin ilus,“ ütles Tiina nagu mingis ekstaasis, kui nad olid natukene aega vaikides istunud.
