dega, kui mahti leidsin. Aga vanaprouale see ei meeldind, tema ütles, et see maksab liiga palju, meil pole seda kuskilt võtta. Ja pealegi hellitab see lapsed ära, seletas ta, nad ei jõua haigustele nõnda vastu panna. Tiki jäändki haigeks just suurest pesemisest, igavesest poputamisest ja tossutamisest, nõnda ütles ta. Noh, ja nüüd lähebki kõik, nagu vanaproua heaks arvab, sest ega siis tema ometi viitsi lastega seda teha, mis mina tegin. Tema poputab ja tossutab iseennast, mitte lapsi. Sellepärast ma ütlesingi, et seal nüüd tingimata midagi sünnib.“
„Aga ehk vanaproual ongi õigus,“ lausus Indrek rahustunult.
„Kui härra seda ütleb ja arvab,“ vastas Tiina. „Aga proua ise tahtis seda teisiti. Ja kui ma haigemajas teda vaatamas käisin, siis küsis ta igapäev minult, et kas ma lastega ikka kõik nõnda teen, nagu tema seda käskind ja juhatand, ja proua pani mulle alati südame peale, et kui temaga midagi peaks juhtuma, siis tehku ma karvapealt ikka nõnda edasi, nagu tema seda nõudnud.“
Senini Tiina oli Indreku ees püsti seisnud, kes asus kraavis turbal, mida ta parajasti oli välja pildunud. Nüüd ütles tüdruk:
„Härra, kas lubaksite mind siia mättale istuda, mu jalad on hirmus väsind?“
„Sinna ma ei soovita,“ vastas Indrek, „ennist oli uss seal rõngas päikesepaistel, nüüd ta on vist seal mätta sees.“
„Härra, te ajate mulle hirmu peale!“ hüüdis tüdruk ja pidi peaaegu Indreku juurde kraavi kargama. „Ma kardan koledasti usse. Need on kõige vastikumad loomad ilmas!“
„Vaadake seda mätast seal,“ näitas Indrek käega, „sinna võiksite muidu väga hästi istuda, aga ma kardan, te
