„Ilus?“ küsis Indrek ja vaatas tüdrukule mõttetult otsa, nagu viibiks ta ise kuski kaugel.
„Jah, härra,“ kinnitas Tiina.
„Vaikne, rahulik, seda küll,“ lausus Indrek.
„Ma tahaks siia jääda, härra,“ ütles tüdruk nagu paluvalt.
„Ärge rääkige rumalust,“ vastas Indrek teatud kärsitusega.
„Ei, härra,“ vaidles tüdruk vastu. „Ma tahan tõesti siia jääda. Kas teil siis enam sugugi mind tarvis ei ole?“
„Ei, Tiina, minul pole teile mingit tööd anda ja seda pole ka tulevikus loota,“ seletas Indrek. „Kraavikaevaja ei vaja teenijat.“
„Kas kraavikaevajad elavad kõik üksi?“ küsis tüdruk nagu huvitatult.
„Kuis nii üksi?“ küsis Indrek vastu, nagu ei taipaks ta tüdruku sõnade mõtet.
„No nii, et tal ei ole kedagi, kes kodus süüa teeks, seda metsa järele viiks, pesu peseks ja lapiks, sokke nõeluks, maja valvaks ja korras peaks,“ seletas Tiina.
„Kraavikaevajal on ehk selleks naine, mitte teenija,“ ütles Indrek nüüd.
„Kas siis teenija ei või seda teha?“ küsis Tiina.
„Aga kust ta palka saab? Kraavikaevajal pole talle maksta.“
„Aga kui tal on naine, kust siis see saab?“
„Kes siis naisele palka maksab.“
„Noh, aga kui teenija jääks ka ilma palgata?“
„Millest ta siis elab?“
„Millest naine elab?“
„Naine teenib ise, teeb tööd.“
