pea sinna tagasi minema, kus ta kord on tõtt kõnelnud.“
„Aga kust sa tead, et see, mis sina tahad kõnelda, on tõde?“ küsiti. „Ega sa ometi usu, et sinu arvamine ja tõde on üks ja seesama?“
„Tõde on kahesugune,“ kaitses end Vellemaa, „objektiivne või subjektiivne. Muidugi mõista, et mina omas kõnes ei mõtle kuulutada objektiivseid tõdesid, sest need on õpetajatel paremini teada kui meil. Aga meie subjektiivseid tõdesid nad ei tea, ei võigi teada, ja sellepoolest on nad meist rumalamad, ja kui meie neid oma viimsel koosviibimisel ei avalda, siis ei saa nad neid kunagi kuulda. Ühesõnaga — nemad on aastate kaupa õpetanud meile objektiivseid tõdesid, nüüd kuulutame meie neile subjektiivseid, nii et nemad pole ainult meile, vaid meie võime ka neile kasulikud olla. See on minu arvamine.“
Kui peopäev juba lähedale jõudis ja ikkagi otsusele ei saadud, kas peab lahkumisel kõnelema puhast ja kibedat tõtt või peab teda segama magusa valega, siis valiti kaheliikmeline komisjon ehk saatkond, kes pidi minema härra Koovi arvamust kuulama. See oli seda soovitavam juba sellepärastki, et ka teistel aastatel oli käidud temalt nõu küsimas, mida võisid kas või vandega kinnitada need, kes olid juba mitu korda küpsuseksamilt härra Mauruse inimestarmastavasse asutisse alistunult tagasi pöördunud. Õieti teati juba ette, mis Koovi arvab, aga ometi taheti veel kord temaga rääkida, nagu oleks lootust, et ta viimase aasta jooksul ehk oma arvamust on muutnud. Aga ei, Koovi ei muutnud oma arvamust. Tema ütles noormeestele pisut nagu piinlikult või kohtlaselt, nagu paluks ta halastust ei tea kas õpetajaile, direktorile või tõele:
„Mis te sellest tõest nii väga taga kiusate! Olete pikad aastad temata läbi saanud, kas siis seda mõnda päeva või tundi enam ei saa! Inimesed tulevad kokku, et süüa ja juua ning pisut juttu ajada, mitte et tõtt kuulda. Kes tõtt otsib, see jääb koju, eks? Ehk mis tõtt võiksite teie härra Maurusele öelda, mida tema po-
