leks veel kuulnud? Või arvate, et tema võtab teie tõe tõsiselt? Ei, tema pöörab ta rumalaks naljaks. Teie tõest saab rumal nali. Ja see on nõnda väga hea, sest mis teevad inimesed tõega, kui nad lähevad sööma ja jooma ning juttu vestma.“
„Hea küll,“ vastas kaheliikmeline saatkond, „aga mis kõnes keelatud, see on ometi söögi ja joogi juures lubatud.“
„See on teine asi,“ arvas härra Koovi. „In vino veritas! Kui keegi purjus peaga tõtt kõneleb, siis pole sest ühti, sest siis ei haava ta. Alkohol paralüseerib tões kibeduse, niisugune imelik mõju on temal. Ja teate miks? Purjus inimene on pisut hullumeelne inimene, aga hullumeelsed võivad alati tõtt rääkida, seda ei panda pahaks. See on isegi väga naljakas, kui hullud kõnelevad tõtt.“
„Poisid, siis tõmbame end täis,“ ütles Vellemaa, kui ta oli kuulnud Koovi arvamust, ja kõik leidsid, et see on ainuke õige tee tõe väljendamiseks niisugusel tähtsal silmapilgul, nagu oli seda lõpupidu.
Nõnda oli see raske küsimus kõigi rahulduseks lahendatud objektiivse kui ka subjektiivse tõe suhtes.
Samal ajal, kui valmistati ette peo vaimset õnnestumist, töötati ka tema ainelise kordamineku heaks: jännati eelarvega, koguti raha, kavatseti, mida ja kuipalju osta. Oli neid, kes mäletasid täpselt, mis ostetud läinud aastal. Tänavused küpsuslased tahtsid tingimata eelmisi üle trumbata, sest nad arvasid, et elu läheb edasi, mitte tagasi, elu edeneb edaspidi, mitte tagaspidi, ja ka nemad tahtsid olla edumeelsed.
Nagu eelmisilgi aastail, samuti pidi ka tänavu valmis tegema terved vaagnatäied, terved lademed igasuguseid võileibu. See praktiline ülesanne veeretati Indreku õlgadele, kes kui eelviimse klassi õpilane pidi ka peost osa võtma.
„Sina oled leiva ja võiga ümberkäimises vilunud,“ öeldi temale, „sellepärast näita nüüd, mis sa härra Mauruse esimese järgu õppeasutises oled õppinud. Vorsti ja sinki pole sa küll näpu vahele ega hamba alla
423
