XXIX.
Üheks niisuguseks sündmuseks oli viimse klassi kevadine lõpupidu, kuhu kutsuti direktor, õpetajad ja eelviimne klass, et ei katkeks viimne side asutise ja lõpetajate vahel. Teised klassid ei kuulunud siia valitud seltskonda. Peol oli külm laud sooja tee, viina ja õllega. Aga see peo aineline külg tundus kõrvalisena, peaasi oli, mida pakuti vaimselt. Selle viimase eest pidid hoolitsema viimse klassi õpilased ise kui peokorraldajad. Nädalate kaupa arutati ja vaieldi, kes ja mis peab kõnelema. See tõi kogu asutisse teatava elevuse, sest kõik kõrgemad klassid arvestasid seda, et varem või hiljem saavad nemad ise viimseks ja siis seisab ta samade küsimuste ees, mille kallal vaevleb praegune viimne klass. Vaidluste peaesemeks oli tänavu nagu ka varematel aastatel, kas kõnedes avaldada direktori ja õpetajate kohta tõtt või jääda „konventsionaalsete valede“ juurde.
„Kui mind ka lõpupeol ei lubata tõtt kõnelda, siis ma ei kõnele ülepea mitte,“ ütles Vellemaa luuletaja paatosega. „Siin elades ja õppides oleme pidanud aastate kaupa tõtt varjama, sest muidu polnud võimalik haridust saada. Mõistate? Haridusesaamiseks pidime tõtt varjama. Aga nüüd, kus me hariduse oleme juba saanud ja õnne läheme katsuma küpsuseksamiga, nüüd tahan ma viimaks ometi tõtt kõnelda, sest tõde on sügav ja see olgu minu esimene samm küpsuseksamiks. Ma lõpetasin.“
„Aga mis siis, kui sa eksamil läbi kukud?“ küsis keegi.
„Kui kukun läbi, siis ei tule ma iseenesestki mõista enam siia tagasi,“ vastas Vellemaa, „sest inimene ei
421
