fessor leiab äkki, et kivid tunnevad nälga, mis? Ivan Vassiljevitš, on see loogiliselt?“
„Loogiliselt,“ kinnitas nimepäevnik.
„Tähendab, ma pole veel purjus, kui loogiliselt,“ jätkas Molotov. „Seega siis — võib-olla söövad kividki. Aga mis siit järgneb? Mis te arvate, kas siit järgneb midagi?“ küsis Molotov Indrekult. „Unustage, et olen teie õpetaja, ja pidage mind oma sõbraks. Vastake mulle kui oma sõbrale: mis järgneb sellest, kui kaljud tahavad ühel ilusal päeval süüa? Noh, ruttu, liigutage oma peaaju!“
„Et kaljud elavad, et neil on hing sees,“ arvas Indrek.
„Lollpea!“ hüüdis Molotov ja pöördus nimepäevniku poole küsimusega, kas see on loogiliselt.
„Loogiliselt,“ vastas Ivan Vassiljevitš nagu ikka.
„Tähendab, patenditud, krepostitud lollpea, kui loogiliselt!“ karjus Molotov võidurõõmsalt. „Teie ütlete: kaljudel hing sees. See on ju iseenesestki mõista. Aga maakera tõmbejõud? Ah see ei ole teie arvates hing? See pole elu? Ei, va vennas, tehke oma kõrvaluugid lahti, siis kuulete, mis sellest järgneb, et kaljud süüa tahavad: teie kuulute kiviriiki, looma- ja taimeriiki igatahes oma söömisega.“ Ja kui ta oli veel kord oma loogikale kinnitust küsinud ja jaatava vastuse saanud, jätkas ta: „Aga kas kividel, loomadel või taimedel on oma monopol, oma viinavabrikud, trahterid, kõrtsid, oma aktsiis kroonumaksudeks, oma õigeusklik riigivalitsus, kes levitab alkoholi ja võitleb ise karskusega tema vastu? Olete seda kuulnud? Ei? Mina ka ei ole. Keegi ei ole! Tähendab, ma räägin alles loogiliselt. Loomariigis pole niisugust elukat ja taimede seas niisugust roomajat, kes eest end toidaks ja takka sööks või alt saeks ja ülalt jätkaks. Nõnda teeb ainult õigeusklik inimene. Sellepärast on õigeuskliku inimese peatunnuseks, et ta võitleb iseenda vastu. Aga teie olete ju luterlane, eks? Siis ei tarvitse teil iseenda vastu võidelda. Nõnda pole te küll
389
