malik midagi oma sünnipäevapühitsemiseks teha. Nõnda siis oligi kõik korraldatud Slopaševi maitse kohaselt. Peaasi, et ei tuleks puudu joogist, eriti valgest, sest kõik muu oli Slopaševi arvates solk. Peale selle „sakuska“: heering sibulaga, hapu kurk, juust, vorst, sink, sinep, võid ja leiba, kuum teemasin. Selle ümber istus see sünnipäeva „soe kompanii“ ja ajas suurt, sügavat ja laia juttu. Aina üleilmalised probleemid, aina inimesest kui niisugusest ja jumalast! Et aga Indrek varsti oli ainuke kaine lauas, siis tahtsid kõik oma tarkust temaga jagada ja teda oma jüngriks teha, sest nimepäevniku erilisel eestkostel võis tema lauas istuda, ilma et ta jooks, ainult sööma pidi ta, seda küll.
„Ärge ometi niisugune siga olge, et te ei söö ka,“ ütles talle Molotov. „Sest juua või mitte juua, see olgu veel kuidagi, aga kui te ka söögist loobute, siis olete tõepoolest kas siga, kel ei kõlba inimeste toit, või olete siin oma arvates ainuke inimene, kes ei söö sigade, s. t. meie toitu. Räägin ma loogiliselt? Ivan Vassiljevitš, räägin ma loogiliselt selle kaljagvardiaga, teie parima sõbraga?“
„Loogiliselt,“ vastas nimepäevnik naerdes ja matsutas suud, nagu tahaks ta veel midagi öelda, aga keel oli juba pehme, ei kuulanud enam hästi sõna. Ta tõstis parema käe ja katsus sellega takti lüüa, ise midagi kolmneljandikus lauldes, mis ta köhima ajas.
„Lal lal laa, lal lal laa,“ tegi ta. „Strauss; mõistate. Valss, viiuliga, Viinis, mõistate. Publikum, daamid… ovatsioonid…“
Ta katsus mõlemaid käsi tõsta ja neid liigutada, nagu hõljuks ta tantsul. Seda tegi ta üsna omaette, ilma et ta nõuaks kelleltki tähelepanu või ilma et keegi olekski teda tähele pannud.
„Tähendab, ma pole veel purjus, kui loogiliselt,“ karjus Molotov Indrekule.
„Nii siis: mina joon, teie sööte. Aga lubage tähendada: kõik loomad söövad. Puudki söövad. Puud ja lilled! Võib-olla söövad kividki. Mõni saksa pro-
