enam inimene, aga vähemalt ei tarvitse teil iseend sabast sööma hakata.“
„Venemaal ei ole inimesi,“ ütles Kulebjakov õhetaval näol. „Venemaal on ainult alamad, õigeusklik inimene ei olegi inimene, tema on ainult alam, truu alam, Venemaal on üks ainus inimene.“
„Kaks!“ hüüdis Molotov ja lõi rusikaga vastu lauda, nii et seal peal kõik hüppas.
„Üks,“ vaidles Kulebjakov vastu. „Teie pole targem kui Tolstoi ja tema ütleb, et on üks.“
„Tolstoi ei ütle seda!“ karjus Molotov.
„Ütleb,“ kinnitas Kulebjakov. „Sest miks ta muidu õpetab: ära pane kurjale vastu. Inimene paneb ikka kurjale vastu, sest muidu ta polegi inimene, aga kui niisugusel röögatul maal nagu Venemaa on ainult üks inimene, milleks peaks ta siis kurjale vastu panema! Ei, üksipäinis pole vaja suurel maal kurjale vastu panna, kurigi sünnib alles siis, kui inimesi on mitu ja maa jääb kitsaks. Seda pole Tolstoi ise muidugi mitte taibanud ja teate miks? Ta pole isegi õige inimene, sest kuis ta muidu võib öelda: on kuri sinus endas, siis pane vastu, aga kui teises, siis mitte. Kas võib keegi nõnda rääkida, kui ta on õige inimene? Ei või!…“
„Teie olete kole ateist!“ hüüdis Voitinski ja kõõksus naerda. „Ususalgaja!“
„Aga evangeelium?“ hüüdis Slopašev vahele.
„Anti evangeelium inimestele? Olid need tõesti mingisugused inimesed, kellele teda alguses kuulutati?“ küsis Kulebjakov. „Kes olid tema esimesed poolehoidjad? Naised ja orjad. Oli naine või ori siis inimene? Teie unustate, et kirjutatudki on: minge ja kuulutage kõigele loomale. Tähendab: evangelistid olid sama targad kui Tolstoigi: nemad tundsid oma karjalambukesi… Nii et kes Venemaal usub, et tema inimene, see on teate mis? Arvake, mis see on?“
„See on teie arvates tainapea, eks?“ karjus Molotov.
„Tainapea või põrandaalune.“ ütles Kulebjakov vaikselt.
