sub ta meid ikka oma juure. „Tulge parem siia: kui lööb, sureme kõik korraga,“ ütleb ta. Aga miks ta ütleb nõnda, kui ta ei karda? Kardab ju, eks? Kas sina ei karda?“ küsis ta Indrekult.
„Ei,“ vastas Indrek.
„Päris tõesti?“ usutas tütarlaps.
Ja kui Indrek oli andnud kinnitava vastuse, ütles Tiina:
„Siis tulen ma välgu eest sinu sülle, kui ta ligidale jõuab. Ja tead, miks ma teda nii väga kardan? Kardan, et lööb mu surnuks ja mul on vigased jalad. Oleks jalad juba terved, siis poleks sest ühti, las lööb surnuks; aga nüüd ei või, sest siis lähen ma taeva vigaste jalgadega, sellepärast. Las jumal teeb ennem jalad terveks, tulgu välk siis, tulgu või selsamal päeval, kui mu jalad terveks saavad. Aga miks jumal meid nõnda välguga hirmutab, kui ta igakord ei löö? Miks? Ema ütleb, et meie patu pärast. On see õige?“
„Küllap ta on, ega siis ema muidu,“ arvas Indrek.
„Siis on minu jalad ka patu pärast sihuksed?“ küsis Tiina.
Enne kui Indrek jõudis vastata, sahistas esimene tuulepuhang puies ja kargas väravast sisse. Temaga ühes sähvatas välk, millele järgnes raksatus, mis põrutas esimesed harvad, jämedad vihmatibad taevast ründavast pilveservast. Ehmunult karjatasid pääsukesed: „Mis teed? Mis teed?“ ja Tiina oligi juba Indreku süles. Aga samal silmapilgul kostis naisterahva hääl, mis kutsus Tiinat.
„See on Molli,“ sosistas tütarlaps ja puges Indrekule lähemale. „Oleme vagased, las ta hüüab.“
Aga hääl tuli ruttu lähemale ja peatus laudseina taga.
„Tiina, kus sa oled, et sa ei vasta?“ küsis hääl ja kaks silma piilusid läbi prao. „Tule koju, vihma hakkab sadama, tule ruttu!“
Samal silmapilgul sähvatas välk uuesti ja ühes raksatusega valas vihma kui oavarrest.
„Tule koju,“ käskis hääl, „ma saan muidu märjaks.“
