läbi aia. See on siin meie aed. Meie elame keldrikorteris. Meie peal elavad meie omad saksad; teises otsas, kus keldrid, elavad võõrad saksad. Ema käib neid passimas.“
Niisugune oli Indreku uus tutvus, mis muutus peagi nagu sõpruseks, sest kui alguses Tiina tuli juhuslikult, siis hakkas ta varsti ootama ja valvama silmapilku, millal Indrek ilmub põhuhoonesse. Ja see omalt poolt ei teinud õnnetule tütarlapsele vähimatki takistust temaga kõnelemises või tema lähedusse tulemises. Varsti läks ta ise kuuri nurga juurde ja lükkas lahtikangutatud lauaotsad eemale, et Tiina võiks vabamalt sisse ronida. Oli kergem kuulata lapse unistusi jalgest, kui tallata peaajus tuikavaid mõtteid hiljutistest elamustest. Oli millegi pärast imeline hea kuulda usust jumalasse, sest temas kahtlemisest oli ta kuulnud juba küllalt.
Kui nad ükskord jälle kahekesi nõnda vestlesid — see oli õhtu eel — tõusis vesikaarest kõuemürinaga must pilv, mida läbistasid aeg-ajalt vinkavonkalised piksesähvatused. Päike pidi olema alles ülal kõrgel, aga ilm läks äkki pimedaks, nagu saabuks öö. Kogu linnale langes põnev vaikus. Pääsukesedki häälitsesid oma poegi toites nagu poole nokaga. Kõik ootasid nagu millegi ähvardava lähenemist. Tuul suri sootuks. Õhk oli kuum ja lämmatav, nagu hõõgaksid vanad laudseinadki rammestavat uima.
Indrek ja Tiina istusid kuuri värava kõrval nõnda, et võiks vaadelda lähenevaid piksevälgatusi ja siis tähele panna, kus ja millal algab kõuemürin. Aga kuna see ikka suurema hooga lähenes, tikkus tütarlaps Indrekule aina ligemale.
„Ma kardan,“ sosistas ta. „Molli kardab ka, aga Arno ei karda. Kui müristab, poeme ikka tema juure. Aga kui Arnot ei ole, siis olgu ema, muidu ei või. Ema ütleb küll, et tema ei karda, aga mina ei usu seda. Ta ainult ütleb nõnda meie pärast, sest meie Molliga kardame. Meie julgustamiseks ütleb ta. Kui meie tahame välgu eest voodi pugeda ja pead padja alla matta, kut-
355
