„Ma ei tule, sest sa kardad,“ ütles Tiina nüüd. „Ma olen Pika süles, tema ei karda. Tule ka siia vihmavarju, tema ei karda sugugi.“
„Aga Tiina!“ hüüdis hääl. „Kas sul häbi ei ole? Tule silmapilk, muidu saab ema kurjaks.“
„Ei tule,“ vastas Tiina. „Las välk läheb mööda, siis tulen. Sina tule seniks siia.“
Nüüd tõusis Indrek ühes lapsega üles ja läks seina äärde, kust tagant räägiti.
„Vabandage, preili,“ ütles ta, „aga te peaksite tõepoolest siia vihmavarju tulema, kui see võimalik oleks, muidu olete varsti läbimärg.“
„Ma olen räästa all, siia ei tule vihma,“ vastas neiu.
„Tule, tule, Molli,“ mangus Tiina, „siin on hea, sest siin me ei karda.“
„Armas laps, ei või ju, ema ootab toas,“ ajas neiu vastu.
„Aga nõnda saate ju kaelani märjaks, kallab kui toobri servast,“ ütles Indrek.
Lõppes viimaks sellega, et vanem õde ronis lauaotste vahelt, mida Indrek aitas postist eemale hoida, nooremale õele järele ja nõnda ootasid nad kolmekesi vihmavalingu lakkamist.
„Istu aga meile lähemale,“ ütles Indreku süles asuv õde Mollile, „sest meie kahekesi ei karda.“
„Tõepoolest, preili, istuge lähemale, kui te kardate,“ ütles Indrek.
Nõnda siis nihkusidki need kolm iga kõueraksatusega aina koomale, nagu tahaksid nemadki kõik korraga surra, kui pikne peaks tabama. Aga vaevalt mõtles ükski neist praegusel silmapilgul surmast, vähemalt Indrek mitte. Tema mõtles sootuks midagi muud. Tema mõtles sellest, et seda neiut, kes tema kõrval istub õlekool, on ta varemaltki näinud. Tema teab seda sellepärast, et selles neius on midagi, mis köitis tema tähelepanu esimesest silmapilgust saadik, nimelt — imelik vormide ümmarikkus. Ümmarikud mustad silmad, ümmarik nägu ja ümmarikud selle osadki — lõug,
357
