„Nii et teie olete päris usklik, ei käi ainult kirikus ega palvemajas,“ järeldas Kristi, kuid sellele Indrek vaidles kohe vastu, öeldes:
„Ma ei ole ju öelnud, et mina olen usklik, ma ütlesin ainult, et kui ma oleks sotsiaaldemokraat, siis võiks ma nõnda uskuda ja ikkagi veel sotsiaaldemokraat olla.“
„Soo, nüüd mul on siis selge, nüüd mul on kõik selge,“ ütles Kristi natukese mõtlemise järele.
„Mis nimelt?“ küsis Indrek.
„Nende leinamine ja kõik,“ vastas Kristi. „Nemad usuvad.“
„Kes?“
„Juudid, kes muud,“ seletas Kristi. „Juudid usuvad, sest miks nad muidu juudi kombel leinavad, aga ise on sotsiaaldemokraadid. Tähendab, ainult eesti sotsiaaldemokraadid ei usu, aga juudi omad usuvad. Ja teate, kui mina kuulsin nende leinakisa, siis tulid mul hirmuvärinad peale. Ma tundsin, ükski kõne, olgu ta nii kange kui tahes, pole minusse nõnda mõjunud kui see lein. Tähendab, usk, sellepärast, eks?“
„Võib-olla sellepärast,“ vastas Indrek. „Nemad oskavad seda paremini kui sotsiaaldemokraadid, sest nemad leinasid nõnda vististi juba Egiptuses, baabeli vangipõlves ning Jeruusalemma varemetel, aga kauake on sotsiaaldemokraadid kõnelnud. Isegi meie õpetajad kantslis ei oska veel mõjuvalt kõnelda ja ometi on ka nemad harjutanud oma paar tuhat aastat.“
„Nad ei usu, sellepärast,“ kinnitas Kristi tõsiselt ja elutargalt, „aga juudid usuvad, muidu ei saa nõnda leinata. Muidu ei saa! Mina ei saaks, sest ka mina ei usu. Isa ka ei usu, ainult ema, see ehk usub, aga kui palju temagi, kes seda teab. Käib ehk teine muidu palvemajas nutmas, sest seal kõik nutavad, see meeldib neile.“
Uuesti sattusid nad usule ja teadusele ning murdsid nende kallal oma noori päid, nagu ei võiks nad muidu elada või nagu poleks elul muidu mingit mõtet. Üldse olid nad sedavõrt noored, et arvasid — elus on väärtus ainult sellel, millest saad aru. Nemad olid oma
