aja lapsed ja uskusid — kuigi nad ise arvasid, et nad teavad, — et mõistus ja selle saadus, teadus, päästavad inimessoo siit hädaorust, teevad ta õnnelikuks. Sellepärast ahmida raamatuid, kuhu oli kuhjatud inimessoo vaimuvara, paistis ülima õnnena, ülima eluülesandena, seda enam, et nende raamatute üle ja najal võis nii lõpmatult rääkida. Eriti hea oli seda teha seal, kus polnud kuulajaid, sest peamiseks kireks olid ju need raamatud, mis olid keelatud. Just neis pidi olema see, mis teeb inimese targaks ja õnnelikuks.
Indrek ja Kristi olid siirdunud linnatänavailt puiestikku ja otsinud seal üksiklasema kõnnitee, kus käisid nüüd kõrvuti edasi-tagasi. Põliste puude varjus ragises jalge all liiv ja ülal lehestikus kahises hooline tuul, mis kandis vahetevahel lähedasest lokaalist helilaineid nende kõrvu. Eemal kaugel vilkus läbi lehestiku siin-seal mõni tuluke, mis ei küündinud valgustama, vaid heitis ainult nagu õudset helki.
Peale nende polnud puiestikus ainustki inimest kõndimas näha ega kuulda. Aga üksikul pingil paksu mustendava põõsa ääres valendas kellegi undruk, vilkus vahetevahel mingisugune tuluke ja kostis naerukihin, mille tõttu Kristi põrkas iga kord uuesti oma kaaslasest eemale, kellele ta kippus lähenema loomusunniliselt, sest pimedus, tuulekohin, mustendavad puutüved ja põõsad, mille taga nagu keegi aina varitses, ajasid tahes või tahtmata õuduse südamesse. Poleks seda ajutist naerukihinat, siis oleksid nad vististi varsti kõndinud külg külje vastu, aga nüüd hoidusid nad eemale, sest muidu võidaks arvata, muidu peaksid nad isegi lõpuks arvama, et nemad pole põrmugi paremad kui need kihistajad seal põõsaäärsel pingil, ja et neilgi pole südames midagi kõrgemat, ilusamat, ülevamat.
