tas Kristi õnnetult: „sotsiaaldemokraat on usu vastu, ise aga usub. Kuis on see võimalik, Issand halasta?“
„Mina ei tea,“ vastas Indrek ja lisas endiselt juurde: „sest mina pole veel sotsiaaldemokraat olnud. Aga ma arvan, et kui mina oleks sotsiaaldemokraat, siis võiks ma küll uskuda, võiks uskuda jumalassegi…“
„Isegi jumalasse!?“ hüüdis Kristi imestunult.
„Jah, isegi jumalasse,“ kinnitas Indrek.
„Aga mis ütleksid teised sotsiaaldemokraadid selle kohta?“ küsis Kristi.
„Aga kust nemad seda teavad?“ küsis Indrek vastu.
„A-a! Nüüd ma mõistan!“ hüüdis Kristi. „Tähendab salaja?“
„Põranda all,“ täiendas Indrek ja tahtis jätkata, kuid neiu hüüdis otse kohkunult vahele:
„Uuesti põranda all!?“
„Aga kui muidu ei saa jumalasse uskuda ja ometi oled sotsiaaldemokraat,“ seletas Indrek.
„Tähendab, ka kirikus peab salaja käima,“ arutas Kristi jumalasse-usu raskuseid.
„Milleks kirikusse?“ imestus Indrek. „Ei, mina arvan, et kui juba kirikusse, siis pole enam sotsiaaldemokraat. Aga mina räägin nõnda, nagu oleksin päris see õige sotsiaaldemokraat. Ja sellepärast ütlen: meie praegune jumal segab end maapealseisse asjusse ja sotsiaaldemokraat ei või niisukest jumalat kannatada. Aga mis siis, kui oletada, et jumalal pole maapealsete asjadega midagi tegemist, vaid siin oleme ainult meie ühes loomadega, tema on ülal taevas ja jääbki sinna? Kas siis sotsiaaldemokraat võib tema sisse uskuda? küsin mina. Võib, vastan ma, sest niisuke jumal on minu isiklik asi ja omandus ning seda ei või mulle keegi keelda. Tema kannan ma igale poole kaasa, kuhu iial lähen. Niisukest jumalat ei saa keegi tappa, sest ma võin ju mõelda nõnda, et jumalal polegi muud elu kui see, mis annab talle minu usk, ja seda ei saa ju miski kõigutada, kui ma ei seo teda maapealsete asjadega. Ükskord ma arvasin teisiti, arvasin, et jumala võib tappa, aga nüüd ma enam ei arva.“
