VI.
Indrek sattus kuidagi elukeerdu, leidis korraga rohkem tähelepanu kui ta ise oleks teadnud või julgenud loota, leidis isegi rohkem kui see talle meelt mööda. Millal või millest see just algas, seda ta ise esteks ei teadnud, aga äkki ta ainult leidis, et kõik oli olemas. Ta märkas, et kui avas oma ukse, siis avanes ka üle koridori vastasuks, millel seisis vaskplaat nimega Passelmann, ja kellegi uudishimulikud silmad jälgisid teda ukseprao vahelt. Mõnikord avanes uks sel määral, et tema vahel tuli nähtavale kogu kastanpruun pea, aga see kadus sealt silmapilkselt, niipea kui Indrek juhtus tagasi vaatama või ümber pöörduma. Sama mäng kordus ka alumise korra ustel, kui ta jõudis mööda nagisevat puutreppi nende nähtavusse. Indrek teadis juba, kes asusid nende uste taga, sest selle eest oli hoolitsenud emand Lohk. Ülal nende vastas asus noor abielupaar. Mees käis sadamas, käis laevu „lossimas“, nagu emand Lohk ütles, ja naine istus kodu — ootas meest, kuni see tuli, enese puhtaks pesi, puhtad „vatid“ ümber pani ja naise jalutama viis.
„Nagu toakutsikas teine,“ ütles emand Lohk selle naise kohta, „vahib ja piilub, nina ukseprao vahel, millal tuleb peremees. Ja uskuge või ärge uskuge, aga laisk on ta nagu päevakoer, teate, see pikk, must ja karvane. Kui ta viitsiks ometi villast lõngagi sõrme ümber käänata või katki vedada! Aga ise peenike, käinud teine keelekoolis ja veel õmbluskoolis, ometi ei oska midagi muud, kui oma meest pasteldada, sellepärast siis ka Passelmann.“
