kord kindlustatud; kus elu kippus s’ult röövima inimese nägu, et aga teised võiksid tulevikus elada inimeslikult. Sinna läksid nad, need valitud.
Ja seal pidid olema aina piigid, pommid ja püssid, mis hakkavad kord pistma, plahvatama ja paukuma. See oli saladuslik ja kohutav, see ajas hirmu peale. Ehk oli härra Bõstrõil ometi õigus, et inimesel pole suuremat lõbu, kui et panna teist või teisi kartma, sest mida rohkem sind kardetakse, seda rohkem tunned oma võimu, tunned end tõelikult inimesena. Ja ehk ei saanud Indrek oma raamatutega ja suurte asjadega kunagi lõplikult selgusele just sellepärast, et tema ei tahtnud kellelegi hirmu peale ajada. Teised tahtsid seda ja sellepärast tõttasid nad võimalikult ruttu põranda alla, kus võisid ise jubedust tunda ja teistelegi hirmuvärinad peale ajada. Oh jaa! Nemad kõik olid ehk inimlikumad kui tema, Indrek, nemad olid loomulikumad. Kuidas oli Bõstrõi iseenda kohta öelnud? Olen olnud liig korralik, kui et oleksin kellelegi kunagi ajanud hirmu peale. Nõnda ütles ta. Liig korralik! Ja nüüd oli ta vana ning õnnetu… Sellepärast Indrek tundis alati nagu suurt lohutust, kui ta võis viibida nende läheduses, kes olid ebakorralikud, otsides võib-olla ise hirmu ja läkitades seda ka teistele.
