määral, et ta andis omakorda vastasele sellise müksu, et see tuikus selja taga seisvate kaaslaste poole.
„Mis kurat see siis peab tähendama!“ hüüdis mees, viskas mundri kellegi teise kätte ja tahtis karata Indreku kallale, kes seisis vanahärra ees ja kahetses jälle kord, et tal polnud oma vend Andrese kasvu ja rammu. Aga enne kui tüli jõudis areneda lööminguks, tuli Meigas, astus meeste vahele ja päris aru.
„Nad tahavad vanainimesele mundri selga ajada, aga see ei seisa ju peaaegu jalulgi,“ seletas Indrek.
„Ja see siin takistab revolutsioonilist tegevust, mis tõstab meeleolu ja annab julgust ning lootust,“ vastas teine. „Mina olen soldat olnud ja tahan, et kindral mind teeniks. Ka minu seltsimehed on endised soldatid ja tahavad sedasama. Meie ja meie esivanemad on küllalt mõisnikke orjanud, orjaku siis ükski neist ka meid.“
„Ta on ju jalutu!“ hüüdis Indrek.
Vaidlus kestis tükk aega ja lõppes viimaks sellega, et mundritooja ajas iseendale kindrali mundri selga ning et vanahärra pidi oma endises riietuses hakkama mehi teenima, neile lauda katma, viina ja õlut klaasidesse valama ning sigari otsa tuld andma. Ta tegi seda üleolevas ja stoalises rahus, kuigi jalad ei tahtnud kuidagi sõna kuulda ja kuigi värisevad käed ähvardasid kõike pillata ning maha läigutada. Nii mõnigi roosiline taldrik, voolitud klaas ja nuga ning kahvel lendas põrandale ja jäi sinna vedelema kas purustatult või tervelt, sest vanahärra ihuliikmed ei paindunud küürutamiseks.
Aga ometi näis nõnda, nagu muutuksid nad paljast liikumisest painduvamaks ja sõnakuulelikumaks ja selle poolest ei sarnanenud vanahärra mitte ainult Vargamäe Andresega, Indreku isaga, vaid ka Vargamäe vanade hobustega. See avastus rabas Indreku meeli tugevamalt kui miski muu. Kui imelikult on siinilmas kõik loodud: parun või krahv, lisaks veel kindral, aga allub Vargamäe vanade hobuste seadusele! Ja veel lähedasemana tundus talle see vanahärra, kes pingutas praegu oma nõtra jõudu noormeeste teenimiseks, sest et need olid temast jõuliselt üle.
