Ja Indrekul tuli meelde üks vana põline Vargamäe hobune, kelle jalad jäid hoopis kangeks ja kelle hambad ei purenud enam heinu, vaid keerutasid ainult sigareid, nagu öeldi. Tõusis küsimus, mis temaga teha, kas koorimiseks müüa või ise tema eluküünal kustutada, et ei saaks teda enam võõrad käed piinata ja vaevata. Kogu pere arutas seda küsimust lõunalaual ja kõigil oli ühine arvamus, et mitte müüa. Vana loom pidi maha lastama ja nõnda seda toimetatama, et ta ei tunneks vaeva ega valu. Indrekule paistis praegu, et mis oli hea vanale loomale, see kõlbaks ka vanale inimesele ja et sel vanahärral oleks vististi kergem surra, kui neid võõraid inimesi teenida.
„Säh, joo ka ise,“ käsutas kindrali mundris mees vanahärrat ja lükkas täidetud klaasi tema poole.
„Ei, tänan,“ vastas vanahärra.
„Joo, kui pakutakse!“ käskis mundris mees, kelle silmad lõid juba alkoholist kilama.
Vanahärra seisis kõrgilt ja ükskõikselt, nagu tahaks ta öelda, et siin majas pole kellelgi midagi pakkuda, ainult temal.
„Sõna kuulda, kui kindral käsib!“ käratas mundris mees oma soldati vene keeles. „Sest mina olen nüüd kindral, mul on ju munder!“ Ja ta tõusis lauast ning astus ähvardavalt vanahärra ette.
„Teie teep, mis teie soovip, mina ei joo,“ ütles vanahärra rahulikult ja kindlalt.
„Jäta, seltsimees,“ keelas Meigas, kuid vaevalt oleks seda tähele pandud, kui poleks kogu küsimus lahendunud teisel teel: tagumistest ruumidest ilmus äkki suits ja väljast paistis videvikku valgustav helk. Kas olid mehed ise esiteks kusagil tulele alguse pannud või olid seda mõned teised teinud, tungides tubadesse tagauksest, see küsimus ei huvitanud nähtavasti kedagi. Algas ainult üldine liikumine ja sibamine. Kõik tõusid lauast, misjuures keegi tõukas nagu poolkogemata selle ühes kõigega ümber. Lendasid noad-kahvlid, klaasid ja taldrikud, suupisted ja pudelid. Ainukene, kes hoidis alal endise rahu ja enesevalitsemise, oli vanahärra oma pikkadel, peentel jalgadel. Kõik olid
