„Kes sa olep?“
„Minu isa on talupoeg,“ vastas Indrek.
„Tema ka vihkap oma herra nagu sina?“
„Minu isa rääkis oma härrast nii mõndagi head,“ vastas Indrek.
„Jumalal tenu!“ lausus vanahärra ja lisas: „Aga oma lapsed ep ole ta seda õpetanud. Sina olep koolis käind?“
„Gümnaasiumis,“ vastas Indrek.
„Gümnaasiumis?“ kordas vanahärra, vaatas Indrekule silma ja kõngutas pead, kuna tema viltukiskunud suunurgas närvlikult tõmbles. „See kool, see vene kool. Aga kas teie tahap see venevalitsus kukutada? Kus votap teie see joud ja söjariistad?“
„Terve rahvas on meie poolt ja sõjariistad saame mõisadest ning ostame,“ seletas Indrek.
„Teie eksip,“ vastas vanahärra, „rahvas ep ole rahvas nink moisast teie ei leiap söjariistad.“
Sel silmapilgul tulid mõned mehed tagumistest ruumidest tagasi. Ühel oli käes kindrali munder. Ta astus sellega vanahärra ette ja küsis:
„Kelle see on?“
„Minu,“ vastas vanahärra.
„Tähendab, teie olete vene kindral?“
„Kindral,“ kinnitas vanahärra.
„Siis ajage munder selga, ruttu!“ käsutas mees.
„Jäta vanainimene rahule,“ segas Indrek nüüd vahele.
„Mis on sinul siin ütlemist?“ küsis keegi Indrekult. „Sa pole parteiliigegi, muust rääkimata.“
„Selleks pole ometi vaja mõne partei liige olla, et vanainimest kaitsta,“ vastas Indrek.
„Kas meie vanu on mõisas teol kaitstud?“ küsis keegi Indrekult.
„Aga kui keegi varastab sinult hobuse, pead siis ka sina tema hobuse varastama?“ küsis Indrek vastu.
„Jäta oma intelligendi lora,“ ütles mees, kes hoidis käes mundrit, tõukas Indreku kõrvale ja tahtis käsitsi minna vanahärra kallale. See vihastas Indrekut sel
