„Mul on ikka hirm,“ kaebas Kristi, „mõtted ei aita midagi.“
„Te peate koju minema,“ vastas Indrek.
„Muidugi, seda ma pean. Aga ka seal on mul hirm, ükskõik, mis mõtlen.“
„See on täiesti asjata, sest paari päeva pärast olen ma tagasi. Ma saadan teid väravani.“
„Ei, seda mitte,“ vastas Kristi, „parem mina saadan teid selle nurgani, kus ma seisin ja kuulatasin. Tulge, ma saadan, nii hea on saata.“
Nad hakkasid minema, hoides ikka veel teineteise ümbert kinni.
„Kas mäletate, millal me nõnda kõndisime?“ küsis Kristi ja rääkis ilma vastust ootamata edasi: „Siis oli linn valge, valge, sest saksa teater põles. Ja kui me seal seisime ning tuld vaatasime, siis ütlesite, et see pidi olema kuri inimene, kes seda tegi. Ja teate, mis te veel ütlesite? Et kodus isa alati palvetas, kui paistis tulekahjukuma, ja kui oli mitu kuma, siis luges ta ka mitu palvet.“
Üsna õige, Indrekul endalgi tuli nüüd meelde, et ta tol puhul midagi selletaolist oli rääkinud.
Kui nad jõudsid tänavanurgale, haaras Kristi uue hooga Indreku ümbert kinni ja surus end kramplikult tema vastu ning ütles:
„Minge nüüd! Minge kärmesti! Ma kuulan teie samme!“
Ja sõnalausumata Indrek hakkas minema kiirel sammul. Aga ta ei saanud kuigi kaua minna, kui kuulis oma selja taga jällegi kellegi jooksu ning ta pöördus ümber ja läks jooksjale vastu.
„Ma ei saanud muidu, ma pidin teid veel kord nägema, andke andeks,“ palus Kristi.
„See on see pimedus,“ lausus Indrek tüdrukut peaaegu sülle tõstes ja temaga tagasi minnes. „Näete nüüd, et mina pean teid saatma, mitte teie mind.“
Aga kui nad jõudsid endisele tänavanurgale tagasi, kiskus Kristi enese äkki lahti ja ütles:
