„Hea küll,“ oli Indrek nõus. „Nii et nüüd usute mind?“
„Nüüd usun,“ vastas Kristi: „Aga süda valutab ikka hirmsasti, nagu tahaks teine lõhkeda. Ja kui ta nõnda valutab, siis ma hakkan uuesti kahtlema, sest ma küsin: miks see süda siis nii hirmsasti valutab, kui midagi ei ole ja kui kõik on korras? Teate, kõige parema meelega tuleksin teiega kaasa.“
„See pole ju võimalik,“ vastas Indrek, ja äkki ta tundis, et ka temal käis millegi pärast hirmuvärin südamest läbi. On see ehk tõepoolest mingisugune kurjakuulutav eelaimus?
„Ma ju tean, et see pole võimalik, aga ma ütlen muidu niisama, nagu oleks see võimalik. See tuleb vist sellest, et mina teie eeskujul olen õppinud kõiksugu võimatuid asju mõtlema, nagu oleksid need võimalikud. Ja kui nõnda mõelda, siis oleks nagu kergem kui mõtlemiseta. Sellepärast mõtlen ma ka nüüd, et mina lähen teiega kaasa ja mõtlen seda kogu aeg, kui teie lähete üksinda ja mina jään üksinda koju.“
„Kui te kord Ameerikasse sõidate, siis mõelge, nagu sõidaksin mina teiega kaasa, kas mõtlete?“
„Ei, seda ma ei saa mõelda,“ vastas Kristi, „olen juba katsunud, aga mitte ei saa. Selle asemel ma mõtlen alati, et ma ei sõidagi Ameerikasse. Ma tean muidugi, et ma sinna sõidan, sest onu saatis juba raha ning kõik, aga mõttes jään ma siia — mõttes sõidab keegi teine, mitte mina. Mõttes lähen seda teist saatmagi ja tunnen temast kahju. Kas teil on mõnikord iseendast kahju?“
„Tänini pole olnud,“ vastas Indrek.
„Aga minul on endast olnud,“ tunnustas Kristi. „Tänagi oli, kui ma seal tänavanurgal seisin ja jooksuga tagasi tulin. Mis sa tühja nõnda jooksed, ütlesin ma iseendale, seda pole ehk kellegile vaja.“
„Teie teete iseendale liiga,“ ütles Indrek ja tahtis Kristi käe haarata, aga äkki ja ootamatult tundis ta, et nad hoiavad selle asemel kõvasti teineteise ümbert kinni, seistes ise pimedas keset kõnniteed.
