Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
„Seiske siin, mina jooksen! Ehk ei! Parem teeme nõnda, et jookseme mõlemad, igaüks oma poole. Üks, kaks…“
Aga ta ei saanud veel kolme öelda, kui Indrek haaras veel kord ta ümbert kinni, nii et ta luudkondid rägisesid.
„Ai, ai, ai!“ karjus Kristi, „te murrate mu ära.“ Ja nagu pöörases hirmus vabastas ta enda noormehe kätest ning kadus joostes pimedusse. Indrek pistis teisele poole, niipalju kui jalad raskete saabastega andsid. Kui tal juba hing kippus jooksust kinni jääma, peatus ta äkki kuulatamiseks, aga natukese aja pärast jätkas ta rahulikult oma teed.
339
