tada Joosuagi Sillamäega vaieldes, kes karjus mõnikord, nii et kas või vaht suu ääres. Ja seda ta ei teinud mitte selleks, et mõnda teist tõde võidule aidata, sest temal ei olnud mingeid uusi tõdesid käepärast. Sillamäe karjus, sest et ta ei suutnud kannatada, kui kellelgi oli midagi, mis temal omal puudus. Aga Joosuat ei peletanud Sillamäe vali hääl põrmugi, eriti pärast seda ülemaalist kongressi, kus ta oli karjunud enda hääletuks, mida kõik pidasid suureks teeneks revolutsiooni ja rahva tuleviku ees.
„Võid karjuda kas või kümme korda suurema häälega, sest jumal on sind selle poolest õnnistanud,“ rääkis Joosua üsna rahulikult ja vaikselt, sest ta kartis oma paranevale kurgule uuesti liiga teha, aga enne kui ta sai jätkata, jõudis Sillamäe vahele karjuda:
„Jäta jumal rahule, see ei kuulu sinu parteiprogrammi!“
„Ega ta sinugi omasse ei kuulu,“ vastas Joosua. „Jumal on meile mõlemile erapooletu isik, sellepärast võin teda väga hästi nimetada.“
Nüüd pääses pikk ja äge vaidlus selle üle valla, kas jumal on erapooletu isik või mitte ja kui ta seda oleks, kas siis Joosual kui sotsiaaldemokraadil on õigus rääkida jumala õnnistusest, liiatigi veel sellise vana radikaallase ja niiöelda jumala isikliku vaenlase suhtes, nagu pidi seda olema Sillamäe, vähemalt tema enda arvates. Joosua muidugi arvas endal selle õiguse olevat, Sillamäe aga eitas seda, sellest siis vaidlus. Oleksid nemad olnud kahekesi toas, siis poleks nad vististi kunagi pöördunud tagasi oma esialgse kõneaine juurde, sest nad oleksid selle lihtsalt unustanud, aga Kuru tüdines varsti jumala rappimisest ja et mehi sellest eemale meelitada, küsis ta üsna süütu näoga:
„On siis ka jumala õnnistus mängus, kui inimestel on seda parem, mida halvem?“
„Te võite ju naerda, niipalju kui tahate,“ ütles nüüd Joosua, „aga minu kui revolutsionääri silmis jääb asi seks: mida raskemas ja lootusetumas seisukorras rahvas on, seda kergem on teda revolutsioneerida, s. t. kihutada vana korda kukutama. Nõnda siis
