XXXI.
Rahva usuga oli noil päevil imelik lugu. Teda materdati armutult, kui ta oli sihitud jumala poole, ja teda turgutati vahetpidamata, kui küsimuses oli mõni parteiprogramm, lipukiri või loosung. Kui asi puutus jumalasse, siis nõuti tõendusi ja seda mitte pühast kirjast, vaid midagi olulisemat, aga kui samal ajal räägiti oma politilisist unistusist, siis juhatati sind paremal korral tõendusena raamatute juurde, mida kõnelejad isegi polnud lugenud või mida nad lugedes vaevalt-vaevalt taipasid, halvemal korral aga pisteti kahtlejale mõni pisike brošüür pihku ning see pidi täitma käskude ja prohvetite aset.
Inimesed oma enamikus pole kunagi olnud tõenduste suhtes eriti nõudlikud. Kes selles enne kahtles, pidi nüüd tahes või tahtmata oma kahtluse jätma. Nagu hulk loobus kergesti põlvede jooksul omandatud usust, sama kergesti tema omandas uue usu, kui aga temale seda pakuti küllalt sagedasti ja südilt. Tänini ta oli lootnud taevast paradiisi ja sellest õndsast lootusest oli söönuks saanud nii mõnigi papp või palvevend, nüüd ta hakkas vahelduseks uskuma maapealist Eedenit, arvates selle olevat kättesaadavama kui taevariik, aga ka see usk nõudis esiotsa ainult ohvreid ja ikka aina ohvreid, mida kanti tulevikualtarile lahkel käel.
Paljud olid oma uues usus isegi sellise meisterlikkuseni arenenud, et nad kinnitasid — seisukord olevat seda parem ja lootusrikkam, mida halvem ta on. Oo, see polnud nali, vaid tuliuus tõde, mida julges kuulu-
