on revolutsionääri esimeseks ülesandeks — rahvast uskuma panna, et tema seisukord on õiguslikult ja majanduslikult viimane, millest armetumat ja ülekohtusemat ei ole ega saagi olla. On inimene selle kord omale kindlasti pähe võtnud, siis lööb ta varsti kõik uppi, lootes, et tuleb, mis tuleb, halvemat tulla ikka ei saa. Selles mõttes võibki öelda, et mida halvem, seda parem, sest mida halvem, seda rutem tuleb revolutsioon, ja see on ometi hea.“
„Aga kui revolutsiooniga tuleb midagi veel hullemat, mis siis?“ küsis Sillamäe.
„Revolutsiooniga ei tule kunagi halvemat,“ oli Joosua veendunud vastus. Et aga Sillamäe oli teises arvamuses, siis arenes sellest äge vaidlus, mis ei vaibunud, enne kui vabrikutorud hakkasid üksteise järele üle kogu linna nagu kurjakuulutavalt hundama.
„Kuulake parem, mis see tähendab,“ ütles Kuru vaidluse vahele.
„See tähendab revolutsiooni,“ vastas Joosua natukese vaikimise järele. „Vägivallale tuleb anda viimne hoop, millest ta enam ei toibu.“
Sellega olid kõik päri, aga abinõudes ei suudetud kuidagi kokku leppida. Ainult töölised tundsid igal kriitilisel silmapilgul õieti oma ülesannet ja täitsid täpselt oma kohust — panid kõik rattad seisma. Rohkemaks polnud jõudnud neid lühikesel vabaduspuhangul keegi ette valmistada. Lisaks tegid nad seekord veel ühte: tõmbasid vabrikuile riigilipu asemele punase. See oli nende arvates suur samm, sest ammus see oli, kui julgeti punane lipp pista ainult metsas puulatva, kus peeti koosolekut, või kui temaga tehti katset linna tulla, lüües kasakatega lahingut! Ja nüüd — vabrikuis riigilipu asemel!
„Siit läheb ta otseteed kubernerilossile,“ kiitlesid ühed.
„Ei, vaid kubermangu vanglale,“ arvasid teised.
„Parem juba Pikale Hermannile,“ parandasid kolmandad.
Aga ometi nurjusid need ennustused, nagu oleks nurjumine kõigi ennustuste paratamatu osa: punane
