Tema omadki paistavad nagu uues valguses ja vahekordadele teiste inimestega langevad seni tabamatud varjundid, mis annavad kõigele mingisuguse kahtlase ilme. Tal tulevad imelise selgusega meelde tema jutuajamised Kristiga ja äkki tunneb ta tema pärast nagu hirmu, kuigi selleks pole mingeid olulisi põhjusi. Ja ta püüab lohutuda teadmisega, et Kristi sõidab ju Ameerikasse, kuna ta alles hiljuti tundis ärevust just selle sõitmise pärast. Lõpuks ärkab ta nagu raskest uinakust, püüab raputada kogu oma keha, et vabaneda painavaist mõtteist, nimetades kõike kuuldavalt lolluseks, aga natukese aja pärast haudub peaaju uuesti olematuid nägemusi ja arutusi, nagu poleks praegu üldse muidu võimalik elada. Iga ringkäigu järele pöörduvad mõtted esialgsele kahtlusele tagasi, mida Indrek märkab sellest, et ta otsib Lohu hilinemisele mingit seletust ja vabandust. Mina ise olen ju samalt koosolekult tulles nii mõnigi kord hilinenud, lausub ta endamisi nagu vastuvaidlevalt ja püüab meelde tuletada, mis ta neil korril teinud või kus ta käinud, nagu kipuks ta ka iseend tagant järele millegis kahtlustama. Ja tal tuleb meelde, kuis ta üksinda kõndinud mööda tühje tänavaid, kuulates iseoma sammude kaja ning kuis ta kuulmetega jälginud teiste üksikuid samme, mis kadusid kaugusse ja pimedusse. Nõnda kõndida oli imeliselt rahustav ja hea ja oli kordi, kus tal tõusis tundmus, et ta võiks kogu öö nõnda kulutada ja alles siis koju minna, kui tänavad muutuvad uuesti elavaiks. Ehk armastab ka Lohk seda linnatänavate öösist võlu, eriti tormiga, nagu mineval ööl? Ja Indrek kujutles tema tugevat kuju, tema käharduvaid tihedaid juukseid ning millegi pärast tekkis temas arvamus, et selliste juustega inimesed peavad armastama tuult ja tormi. Jah, just nõnda, ainult kui poleks neid väikseid, kavalaid pilusilmi, ainult kui poleks neid.
Veel samal päeval Kristi tõi Indrekule teate, et linnas on teostatud esimesed vangistused.
„Tähendab, algus on käes, mäng hakkab uuesti otsast peale,“ ütles Indrek.
„Sedasama ütles ka Attila,“ vastas Kristi. „Tema
