seid tänavaid, kuni jõudis viimaks oma korteri hooviväravasse. Toas tulevalgel peegli ees ta leidis, et hoop oli rabanud põiki üle silma. Külmast kompressist hoolimata silm paistetus hommikuks kinni ja sinetas üleni.
„Minu meesterahvas oli ka eile õhtul väljas,“ rääkis emand Lohk hommikul Indrekule, „aga tema tuli tervelt koju. See oli ju öösel otse nagu mõni hingetorm. Ma ärkasin mitu korda üles ja mõtlesin, et saab näha, mis see õige tähendab, kas viib majal katuse ära või teeb midagi muud. Seal ta nüüd ongi — teie silm üleni sinine, vaata, et jääb eluks ajaks teine pimedaks.“
Aga ei, Indrek seda ei kartnud, sest hommikul oli esimeseks ülesandeks kätega paistetunud silm lahti kiskuda ja proovida, kas ta näeb või mitte. Silm nägi päris hästi ja paistis kenakesti korras olevat oma varjulises koopas. Muidugi, paar päeva kulub ometi, enne kui ta vähegi joonde saab, nõnda arvas Indrek ja tal oli kahju, et ta just praegu peab tuppa jääma, sest üldise olukorra pinevus oli ka tema ergukavva sööbinud. Aga polnud parata.
Emand Lohul oli selles asjas oma arvamus, sest ta ütles Indrekule:
„Saate nüüd ometi pisutki puhata, muidu ei näe öö- ega päevarahu, nagu minugi meesterahvas. Tema tuli ju veel hiljem kui teie, sest ma kuulsin väga hästi, kui te oma toas kobistasite, aga ega siis mina teadnud, et teil niisuke häda oli.“
„Õige,“ lausus Indrek endamisi, „Lohk tuli tükk aega hiljem kui mina ja ometi lahkusime koosolekult ühel ajal. Kus tema küll see aeg võis olla või käia?“
Ja äkki tuli Indrekul meelde, et see pole esimene kord, kus nad on kahekesi samal koosolekul ja kus Lohk tuleb hulk aega hiljem koju kui tema. Aga tänini polnud see kunagi köitnud tema tähelepanu. Miks on see täna teisiti? Vististi on põhjuseks pähe saadud hoop, millest kuumendab veel praegu nagu terve pealuu. Juba unenäod öösi olid kummalised, milliseid ta polnud ammugi näinud, ja teatud määral nad kestavad nagu ilmsigi edasi, muutes iga mõtte imelikult teravaks ja salapäraseks, iga nägemuse selgeks ja tähendusrikkaks.
