ei ole komiteega sugugi rahul, sest see muud kui ootab ja viivitab. Aga tema tahaks kohe peale hakata, kas või nuhkidele itsi teha, kui paremat pähe ei tule. Hakkab valitsus, siis hakkame ka meie, ütleb Attila.“
„Mis ta nii väga kibeleb,“ ütles Indrek, „oodaku pisut, küllap leidub ehk ka temale tegevus.“
„Ennem juba siis vanglasse kui oodata, ütleb Attila. Vanglas vähemalt kannatad oma ilmavaate ja ideede pärast, aga siin, käed rüpes, istudes pole sedagi. Üleüldse ütleb Attila, et sotsialistide-revolutsionääride juures on hoopis teine. Seal pole küll nii häid põhimõtteid, aga seal on selle-eest vahvad teod, pole muud kui põmm ja pomm — nõnda arvab Attila.“
„Noh, eks ta siis lähe sinna, mis muud,“ lausus Indrek.
„Teised keelavad, ei lase, ütlevad, et küll tuleb ka neil oma tegevus,“ seletas Kristi.
Ka Kristi isa oli viimasel ajal kaldunud ikka enam ja enam arvamusele, et peaks energilisemalt ja aktiivsemalt teotsema. Peaks, ühesõnaga, valitsusele näitama, et ta võib oma sõrmed kõrvetada, see ajaks ta ettevaatusele ja tagasihoidlikkusele. Ta seadis lätlasi meile eeskujuks, nagu seda tegi ka Joosua, kui ta vaidles Sillamäega või seltsimeestega omakeskis.
Ka täna Lohk arendas oma sellekohaseid mõtteid, kui ta tuli vaatama Indreku silma ja temale lugeda tooma „Isamaad“, mille ta saanud Passelmanni leselt, kes mehe surmast saadik vihkas kõigest südamest „punaseid“, kirudes neid igal kohasel või ka kohatul silmapilgul. Et ka Lohku tunti kui punast, siis oleks Passelmann ka teda kirunud ja sõimanud, aga et seda millegi pärast ei julgenud, siis pistis ta temale vahetevahel ainult mõne „Isamaa“ numbri pihku, kus leidus midagi hästi soolast punaste kohta. Kuna emand Lohk oleks tahtnud, et tema mees kaotaks pisutki oma punasusest, siis polnud temal selle vastu midagi, et varemalt nii ninakas, mehe surmast saadik aga taltsamaks muutunud Passelmanni „naesterahvas“ tegi tema mehe kallal „Isamaa“ kaudu „miisjonitööd“. Lohk omakorda tuli üks ja teine kord
