mingit selgemat vastust. Räägiti relvadest, räägiti püroksüliinist ja pommidest, räägiti vastuhakkamistest, räägiti üksikuist ja salajasist terroriaktidest, kuid kõigest ainult räägiti, ilma et oleks asutud midagi otsekohe tegema või ette valmistamagi. Lõppotsus oli — pidi esiotsa veel ootama ja vaatama, mis valitsus teeb. Pidi ka selgusele jõudma, mis sünnib mujal riigis, kas asutakse laiemalt aktiivsele tegevusele või piirdub tegevus ainult ääremaadega, nõndanimetatud muulastega, millisel juhul poleks peale nurjumise midagi loota.
Kui Indrek öösi üksinda koju hakkas tulema, oli torm nii vali, et pidi tänavanurkadel ja neelukohtadel kogu jõu kokku võtma, et mitte lasta end teelt metsa puhuda või jalust rabada. Ümberringi vihin ja vingumine, tuulelippude kriuksumine, aknaluukide mürin, siltide kolin. Siin-seal lendasid õhus katusepapitükid, vanad roostetanud katuseplekilahmakad, mis langesid kõrvulukustava mürinaga kividele ja lendasid tuules edasi, kuni prantsatasid kuhugi vastu seina või planku, mis võis aga omakorda tormile järele anda ja maha langeda, nii et plekk ragises uuesti kuhugi edasi, kadudes pimedusse.
Indrek kõndis keset porist tänavat, kartes muidu millegagi pähe saada. Tugevatel tormihoogudel tõstis ta loomusunniliselt käed silmade kaitseks ja mütsi hoiuks, et see ei lendaks peast. Aga kusagil kitsal tänaval virutas torm vana kõrge plangu tänavale maha ja sellise hooga, et Indrek jõudis vaevalt tema eest ära karata. Samal ajal lendas talle midagi pähe ja vististi oleks tema pahema silma saatus olnud otsustatud, kui mitte sügavalt pähe tõmmatud paks sonimüts oma varjava nokaga poleks saanud kaitseingliks. Hoop oli ometi nii tugev, et Indrek tuigerdas tagaspidi, komistas vastu langenud planku ja kukkus sinna peale. „Näe, mis hea,“ tuikas tal uimases peas, „et torm plangu ümber viskas, muidu oleksin kukkunud otseteed porisse.“ Ta ajas enda plangult uuesti jalule ja käega haiget kohta hoides ta hakkas uuesti kodu poole minema. Imelikul viisil jalad olid muutunud nagu nõrgaks ja kogu keha tuimemaks. Pooluimasena kobas ta nagu käsikaudu mööda tühje tormi-