„Mina oleksin valmis sulle sama protsenti maksma või veel kõrgematki, kui sa saad hoiul, ainult et aga päästaksid mu hädast,“ ütles Indrek.
„Mis sa siis arvad, et mina hakkan sinu häda oma kasuks tarvitama ja sind nöörima,“ vastas Otstaavel.
„Noh, siis laena mulle muidu või hoiukassa protsendiga,“ ütles Indrek.
„Sinul ei ole nähtavasti rahaasjust õiget arusaamist,“ seletas Otstaavel nüüd. „Juba köstri juures puudus see sul ja Mauruse kool pole sulle selle poolest midagi juurde andnud, ennem veel sellegi võtnud, mis sul oli. Sina räägid revolutsioonistki, nagu oleks see mõni heategev ettevõte, aga õige inimene küsib kõige pealt: kas ta kannab protsenti?“
„Mis pagana protsenti see revolutsioon peab siis kandma?“ imestus Indrek.
„Noh, näed nüüd, et sul pole ei rahaasjust ega revolutsioonist sinise esmaspäeva aimugi!“ hüüdis Otstaavel võidurõõmsalt. „Milleks siis revolutsiooni teha, kui ta ei kanna protsenti. Meie vana ütleb, et kindlustagu revolutsionäärid temale uue korra juures kõrgem palk ja vahvamad kõrvased, siis on tema esimene revolutsionäär, niiöelda riigitruu revolutsionäär. Aga mis teevad revolutsionäärid? Nemad tahavad kõik kõrvaldada, see tähendab, kõik protsendid ära võtta, sellest siis ka see tüli. Mina arvan, et Nikolai isegi oleks ükskõik misukese revolutsiooniga nõus, kui aga temale kindlustataks kõrgemad protsendid. Protsent, see on kogu küsimus revolutsiooniga ja ka minuga. Asi ja ettevõte peab kandma protsenti, aga seda ei tohi võtta sõpradelt, seda mitte. Sõprus peab olema ilma protsendita, seda olen ma välja arvanud. Nõnda siis, kui mul oleks võimalik ja kui ma tahakski raha hoiukassast välja võtta, siis ei võiks ma seda teha, sest kui ma ta laenaksin sulle protsendita, siis saaksin ma kahju ja sina kui sõber ei või ometi nõuda, et mina kannataksin sõpruse pärast kahju…“
„Ma ütlesin ju, et olen valmis…“
„Pea, pea, ära sega,“ katkestas Otstaavel Indrekut, „kuula, mis ma sulle ütlen. Tähendab nõnda: kahju ei
