või ma sinu pärast kannatada, sest seda ei luba sinu sõprus, eks ole nõnda? Ära aja vastu, sa tead, see on nõnda. Aga kas ma võiksin sinult protsenti võtta? Ei ju või, sest siin on minu sõprus kui igavene Keerub põiki ees. Pealegi, kui ma võtaksin sinult rohkem, kui saan hoiukassas, siis oleks see lausa ülekohus, võtan ma aga sedasama, mis saan sealt, siis pole mul mingit mõtet raha sealt välja võtta, ega ole? Sest raha peab liigutama ainult siis, kui ta kannab selle läbi kõrgemat protsenti, mõistad.“
„Imelik,“ ütles Indrek, „sinu arvates on nõnda, et kui oled kellegagi sõber, siis ei saa tema heaks enam midagi teha, sest takistuseks on ikka kas su oma või selle teise sõprus.“
„Justament nõnda,“ kinnitas Otstaavel, „sest meie vana ütleb ikka, et aita, keda sa aitad, aga ära aita kunagi sugulast ega sõpra, sest need panevad seda sulle ikka pahaks või löövad su üle ja teevad teiste naeruks. Sõber mõtleb ikka, nagu sugulanegi, et temal on oma sõpruse või suguluse tõttu õigus teistelt midagi saada. Aga sa tead ometi, et niipea kui inimesed jõuavad õiguseni, siis pole rusikad enam kuigi kaugel. Sellepärast siis annan sulle nõu: kui tahad kellegagi sõbraks jääda, siis ära otsi temalt kunagi abi ja ära laena temalt raha.“
Nõnda targutas ja õpetas Otstaavel, nagu oleks ta Indreku isalik nõuandja. See kuulas teda kannatlikult ja mõtles samal ajal oma mõtteid. Kui Otstaavel lõpuks talle paari rubla pakkus, siis ei võtnud ta seda vastu. Aga see käis talle kui uni peale ja seletas:
„Võta julgesti, see ei tee meie sõprusele midagi, sest see pole minu enda raha, vaid laenatud. Seda võib ikka sõbra käest vastu võtta.“
Aga kui Indrek jäi kindlaks, sai Otstaavel haavatud ja ütles:
„Näed sa nüüd isegi, kuis on sõprade vahel: ma pakun sulle kahte rubla, kuid sa ei võta vastu. Aga kui ma pakuks seda kahte rubla mõnele võõrale, siis võtaks ta tingimata vastu ja oleks tänulik pealegi. Sõprus teeb uhkeks ja nõudlikuks.“
