Mine sisu juurde

Lehekülg:Tõde ja õigus III Tammsaare 1931.djvu/274

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

XXVI.

Mõne päeva pärast nõuti Indrekult raha — kogu summa, ja et tal polnud silmapilkselt maksta, siis selgus kõik. Ta andis, mis tal oli, ja lubas puuduva osa muretseda paari päeva jooksul, aga tal õnnestus kokku ajada ainult pisut üle poole. Alles nüüd taipas ta, kui kerge on raha välja anda ja kui raske on teda saada, liiatigi kui ta peab tulema niiöelda teiste inimeste armust. Esmalt pöördus ta Otstaavli poole, kellega tal olnud kogu aeg nii südamlik vahekord, kuid see vabandus sellega, et temal ei ole ja mis tal on, see olevat kinni pandud.

„Ma sulle ütlesin juba kord,“ seletas ta, „et mina ei taha oma ametist midagi muud, kui aga kõigega kokku niipalju, et võiksin kindlustada end tulevikuks, s. t. osta endale kuhugi väikese majaloksi, mõistad. Peale selle tulgu ükskõik misuke revolutsioon või ükskõik misuke kord, mina elan oma majaloksiga ikka kuidagi ära. Vähemalt on ulualunegi. Eks ole nõnda? Ja mul pole kelle kuradigagi pistmist, ega? Ja tead, kui mina juba midagi kavatsen, siis mina ka selle teostan. Arva kuidas? Ma ei kanna viit kopikatki ülearu raha taskus. Nii mis saan, selle kohe hoiule viin, et kannaks protsenti, sest protsent on leitud raha. Mõnikord viin nõnda ära, et ei jää söömarahagi. Siis laenan sõpradelt rubla või kaks, vahel ainult mõnikümmend kopikat, et aga oma raha kannaks hoiul protsenti. Saad aru: mina ei kanna kunagi oma raha taskus, vaid ainult seda, mis teistelt laenatud, muidugi ilma protsendita, sest kes siis sõbralt laenu eest protsenti võtab, liiatigi kui tasun laenu nädala või paari pärast.“

274