nii et võis anda täpse summa. Nüüd rahuldus sõdur, pistis raha põue ja tahtis uuesti maha langeda, aga Indrek rääkis tõrjuvalt:
„Jätke seda, vennas. Mina tegin, mis mina võisin, tehke teie, mis teie võite, siis oleme tasa.“
„Vennas, meie ei saa kunagi tasa,“ vastas sõdur liigutatult. „Mitte kunagi! Mina ja minu omaksed on kaugel, kuidas võiksimegi tasuda.“
„Küll jumal annab, et võite,“ lohutas Indrek.
Nad tõusid püsti ja seisid teineteise ees. Sõdur tammus jalgel, nagu tahaks ta minekut teha, aga ometi ei saanud ta sellega hakkama. Juba andis ta kätt, soovides kõike, mis soovida võib, aga ikka veel kõhkles ta paigal, nagu oleks ta midagi hädavajalikku unustanud teha või öelda. Viimaks küsis ta:
„Kas ma siis teid enam kunagi ei näe?“
Indrek mõtles pisut ja ütles siis:
„Teate mis: teie nimi pidi olema Timofei. Kui teil kogu see jant möödas ja kui teil võimalik, siis astuge siiasamasse sisse ja küsige Timofeid, küllap juba siis kõik korraldatakse, et me kohtume. Mõistate? Lihtsalt Timofei, muud midagi. Peate meeles?“
„Tingimata!“ kinnitas sõdur. „Lihtsalt Timofei, Timofei, Timofei. Tähendab, mina iseennast.“
„Just nii,“ naeratas Indrek. „Küsige iseennast.“
Veel kord andsid nad kätt ja sõdur väljus trepikojast. Indrek viivitas pisut ja läks talle siis järele. Aga vaevalt sai ta porisel tänaval teha kümmekond sammu, kui äkki süda lõi tal sees värisema, esiteks tasakesi, siis kõvemini, kuni värin kandus kerge surinaga kõigisse ihuliikmeisse, nii et ajuti oli raske jalaga tabada õiget paika. Oli see kartus oma teo tagajärgede pärast või õnneerutus teadmisest, et ta oli riskeerinud ja päästnud inimese? Ta ei teadnud, mis see oli, tal oli ainult hea kõndida mööda poriseid tänavaid, kus harvad kaasilaternad kumasid rõskes õhus hõõguvate udukeradena, mis südamest heledamad ja pinna poolt kordkorralt tumedamad, kuni nad sulavad pikkamisi kokku ümbritseva pimedusega.
