rade ega tuttavate vastu, sündigu minu endaga mis tahes,“ rääkis sõdur risti ette lüües.
„Teie tõotate liiga,“ ütles Indrek, „minu tegu pole seda väärt. Aga ühte paluksin ma teilt küll, seltsimees: pidage ise meeles ja seletage oma kaaslastele, niipalju kui võimalik, et kui teid saadetakse maale talupoegade vastu ja öeldakse, need on mässajad, siis teadke, need pole mingid mässajad, vaid kõige rahulikumad elanikud, kes tahaksid ainult, et nende peal ei lasuks kõik kohustused ja mõisniku päralt poleks kõik õigused.“
„Tähendab, meid saadetakse siia mõisnikkude pärast,“ ütles sõdur.
„Just nõnda, mõisnikkude pärast ei saanud te koju oma laste juurde, vaid pidite jaapanlaste vastast tulema siia. Mõisnikud ja nende leivalised karjuvad tsaari ees mässust, et nõnda veel kindlamalt jalga suruda talupoja turjale.“
„Olge mureta,“ ütles sõdur, „ma pean seda meeles ja seletan ka teistele. Mina mõistan seda, sest ma olen kirjaoskaja ja minu isagi oli kirjaoskaja.“
Samal ajal, kui ta seda rääkis, sirvis ta ikka ja jälle uuesti raha oma näppude vahel, nagu ei suudaks ta kuidagi oma silmi uskuda.
„Peitke raha ära,“ käskis Indrek.
„Aga siin on ju kolm rubla ülearu,“ vastas sõdur.
„Selle annate pärast tagasi,“ ütles Indrek.
„Ei, see ei lähe,“ seletas sõdur, „sest mis minuga pärast saab, kes seda teab. Kõige pealt pistetakse mind kartserisse ja siis saadetakse ehk kohe minema. Iseasi, kui annaksite oma aadressi, siis…“
„Praegu minule kirjutada poleks kuigi tark,“ ütles Indrek. „Sest pidage meeles, et teid võidakse jälgida, teid kõiki, kes te täna põgenesite roodust. Eks ole nõnda?“
Sellega oli sõdur nõus ja nõnda pöördus ta uuesti küsimusele, et kolm rubla on ikkagi ülearu. Pealegi veel, oleks oma raha, aga ei ju ole, milleks siis see asjatu raisk, kuna temal pole seda kolme rubla põrmugi vaja. Indrekul ei jäänud lõpuks muud üle, kui võttis ühe viielise ja läks vahetas selle lehekontoris peeneks,
