veel viis tükki roodust sääred ja ilmuvad tagasi ühed homme, teised ülehomme. Nõnda oleme ennegi teinud. Kui küsitakse, siis vastame, et olime lõbutsemas. Mõistate? Selle eest on kartser päev või kaks, mitte üle viie. Nii et kui mul oleks raha ja ma võiks sandarmilt relvad osta, siis oleks kõik korras — ainult kartser minule endale ja ka seltsimeestele.“
Seda kuulates võttis Indrek tema kätte hoiule usaldatud raha ja ladus sõdurile viiskümmend rubla pihku. See kahmas tema parema käe nagu sepapihtidega ning kattis seda ikka ja jälle suudlustega, kuna ta ise rääkis:
„Mu päästja, mu lunastaja! Mu laste teine isa! Ma kirjutan neile…“
„Jumala pärast, hoidke selle eest!“ hüüdis Indrek vahele. „Kiri võidakse lahti võtta ja siis oleme mõlemad kadunud.“
„Õige, õige, isand,“ oli sõdur nõus. „Aga siis kirjutan neile hiljem, kui kõik on ammugi möödas ja unustatud, või ma ütlen neile suusõnal, et palvetagu nad ükskõik kus või millal, iialgi ärgu unustagu nad ka selle eest palvetamast, kes päästis nende isa. Ja kui meil naisega peaks veel lapsi olema, siis ka neid õpetame teie eest palvetama, kuni eluotsani.“
„Pidage meeles,“ ütles Indrek, „see on võõras raha, mis te minult saate, ta on minu käes hoiul ja mina pean tema pärast vastust andma.“
„Issand,“ hüüdis sõdur, „mis siis saab!“
„Isegi ei tea mis,“ vastas Indrek, „aga eks ma kuidagi ikka saa, sest minul pole naist ega lapsi.“
„Aga teil on ometi isa ja ema, õed ja vennad?“ küsis sõdur.
„Seda muidugi,“ ütles Indrek, „ja just nende vastu teid ehk saadetaksegi, sest nemad elavad maal.“
„Esteks saadetavat meid kuhugi väiksesse linna,“ seletas sõdur.
„See on esteks, aga pärast võib-olla ka maale mõisadesse ja taludesse,“ arvas Indrek.
„Jeesuse Kristuse meie õnnistegija nimel tõotan, et ma ei tõsta kunagi kätt teie omaste, sugulaste, sõp-
